Jutustus

1. peatükk

Hommikune kaste polnud jõudnud ära kuivadagi, kui linna tänavad olid täis edasi - tagasi sagivatest inimestest, mis meenus sipelgaid, nagu olnuks keegi nende pessa tunginud. Noortest vanadeni, meestest naisteni, kes suundusid kodunt tööle või vastupidi, oli näha ka väikeseid lapsi emade või isade käsikäes, kellel jalge all tee lasteaedadesse. Oli ka koolidesse ruttavaid õpilasi ja üliõpilasi. Oli hommikune tipptund ja siin - seal valgusfooride taga oli tunda ja näha ummikuid. Nende tuhandete autode tõttu tõusiski õhku masinate väljaheite gaase, mis rikkus atmosfääri rohkem kui miski muu. Polnud imestamist väärt, kui meediaväljaannetes palju kirjutati, et paari aasta pärast õhusaastus sama suur olla võiks kui Londonis. Ülikooli tudengite seas leviski kampaania " Käime Jala ". See oli nende poolne püüdlus ja eeskuju globaalse probleemi vähendamiseks. Püüdsid nad sellest kuulutada ükskõik mis moel, kuid üldine tartlaste rahvamass polnud veel märkimisväärset edu võtnud. Oli ju kiire eluviis. Oli majandusbuumi lõppaeg.

Õnneks leidus rahva seas noorigi, kelle põhimõtted tollaste kampaaniaid toetasid ning ühistransporte vähem kasutasid. Nende seas oli ka Walter. Täna oli tal ka tähtpäev, nimelt ümmargune juubel ning alustas kahekümnendat eluaasta rada. Pea iga kümne minuti möödudes piiksus mobiiltelefon ta nahktagi põuetaskus. Telefon oli punane ja sõnumisalv iga uue saabuva sõnumi arvel täituda ähvardas. Walter kustutas aegamisi kõige vanemaid sõnumeid, et uute jaoks ruumi teha. Ta muigas tänase hommiku üle, mis oli nagu ära hellitatud jõmpsikal, kuid suurt ta sellest ei hoolinud, mõneti isegi ärritas, kui ta end titena tundis. Vastupidiselt oma avameelsa otsekohesusele jättis ta märkuste tegemise ära, et mitte Kätlinit solvata. Vastu oma põhimõtet pidi ta arvestama, et tüdruk toimetas hingega ja armastusega, olles haruldase fantaasiaga. See Walterile Kätlini puhul meeldiski ja oli saanud üsna sageli üllatuste osaliseks.

Aga pikalt ei saanudki Walter hommikuse peale mõelda. Kauguses kumas Tartu uue kaubamaja siluett oma igavas hallis toonis ning piinlikult puhtana hoitud aknad. Piinav oli silmadele vaade just siis kui päike end klaasides kui peegli ees end edevalt poseeris ning sädelevat heledat valgust tagasi põrkuda laskis. Walter oli möödunud bussijaamast. Ta keeras ristmikust Riia Maanteele. Uus kaubamaja oma kustunud hiilguses. See alaealiste noorte kogunemis- ja hängimis koht, mis oli kui Tartu Meka. Peale koolipäeva oli seal ohtralt neid koos, kus sebiti nägusaid tütarlapsi, kes omalt poolt kenasid poisse kui armunult silmitseti. Nii oli praegugi kui Walter sealt raekoja platsi poole põõrdus. Kümned uudishimulikud pilgud jälgisid juba sest ajast, kui ta ülekäigurada pidi tänavat ületas. Ju oli siis mida vaadata, kuii ta polnud ju ainuke hevikas. Neid nähti sageli kümnetes puntides liikuvat ja kui oli mingisugune üritus või sarnast, kogunes neid Pirogovi platsile sadasid. Parimal päeval oli see park nendest üleujutatud. Walteris oli selline nähtus uhkuse asjaks. Aga praegu tundis Walter end kui mannekeen kaupluse vaateaknal ja tahtis sellest tahtmatult pälvitud tähelepanust vabaneda ning tõstis kõnnaku tempot ja vabanes üleliigsest tähelepanust alles kaubahoovi platsi juures. Ei läinud enam kauem kui ta raekoja juurde jõudis.

Walter töötas linnavalitsuses IT spetsialistina. Töö oli taluvam kui ta oli osanudki tahta. Leib oli laual, riided seljas ja kindel katus pea kohal. Vaatamata oma noorusele oli ta selle saavutanud ja võis sellega rahule jääda. Auahne ta polnud, kuid temalgi olid unistused, mille poole ta püüdles. Ta tahtis saada vääriliselt hinnatud arheoloogiks. See oli teda paelunud juba väikesest lapsepõlvest alates. Walteri töö polnud jumal teab mis pingeline ja võis töötingimuste- ja koormusega rahule jääda. Päeva peale kohendas ära hulk arvuti faile, mis olid enamik täis viirusid, blokeeritud või kui täielikult kokku jooksnud. See oli tänuväärne töö.Peale lõunat, kui kell neli sai, oli ta tööpäev läbi. Korrastanud oma tööruumi, pakkis isikliku sülearvuti juhtmetega kotti ning väljus.

,, Tööpäev läbi või?" küsis noor brünett naisterahvas, kes pearaamatupidaja abina töötas. Ta naeratus oli ahvatlev ja omajagu flirtiv. Walter jättis see külmaks. Suhtlemine kui töökaaslased ja kui sõbrad, oli tema puhul ok.

,, Jah, nagu sa näed." vastas Walter ning pöördus koridori poole.

,, Võib, ma saadan sind?" küsis noor naine edasi.

,, Kui sa minuga flirtida tahad, siis see on mõttetu."

,, Miks mitte? Sa oled mulle meelepärane noormees. Sinuga oleks ju huvitav suhet proovida."

Walter peatus ja vaatas Katrinale otsa. Kas ta ainult huvist tingituna tahtiski suhet proovida? Selline asi oli ajuvaba, mille peale ei kavatsenud Walter oma ajusid ja närve vaevama hakata. Selle asemel, et naist läbi sõimata, sundis Walter end rahulikuks ja lausus oma sõnadele kaalu lisades.

,, Oled sa unustanud, et ma olen kihlatud? Valik on sinu. Kas sõprus või formaalne töökaaslaste suhe, mis ei oma mingit tähtsust?"

,, Walter, ära ole nii karm." lausus Katrina.

,, See on juba minu probleem."

,, Ma ei taha sinule grammigi halba."

,, Ära kaldu teemast kõrvale. Langeta oma otsus." nõudis Walter kasvava vihaga.

,, Olgu. Sõpruse valin." langetas Katrina mõtlematult otsuse ning oli näos pettunud ilme.

Walter ei võtnud vaevaks vastata. Ta vaikis süngelt, piiludes mõnikord Kartrina poole ja mõtiskles. Jah, ta on nägus, saleda figuuriga, ilusad terved juuksed. Tal peaks olema õnne mujal. Minuga aga ei saa tal õnne kunagi olema. Ta küsis.

,, Mida sa minult kui sõbralt ootad ja loodad?"

,, Tahad sa ikka teada?"

,, Ma ei kannata, kui küsimusele küsimusega vastatakse. Selge sul?"

,, Ma vaatan, et sul täna halb tuju." nentis Katrina kavalalt.

,, Sa keeldud vastamast?" küsis Walter ja ta ei suutnud oma karmust tagasi hoida.

Selle asemel, et vastata, muigas Katrina erutunult.

,, Lõpeta see eduta flirt."

,, Ma ihaldan sind." lausus naine ja puudutas noormehe puusi.

,, Mina sind mitte."

,, Sa valetad."

,, Keri kuradile lits." pahvatas Walter vihast ja põlgusega ning taganes naisest mõne sammu, et teda enam käperdada ei saaks.

,, Miks sa mind sõimad?"

,, Kurat, sa veel küsid, nagu sa ei näeks, et sa minuga flirdid."

,, Jah, flirdin sind, sest ma tahan, et sa minu omaks saad."

Walter purskas seda kuuldes naerma. See oli päeva parim nali. Kui naer naerdud sai, kostis Walter karmilt, milles oli tõsist hoiatust.

,, Hoia minust eemale lirva. Tõsiselt."

,, Ära ole minuga karm."

,, Pea suu. Üks sõna veel ja ma kavatsen sind igavesti eirama hakata. Selge või?"

,, Sa purustad mu südame. Kas mina saan midagi parata, et ma sind armastan?"

,, Nüüdsest oled sa minu jaoks vaid võõras töökaaslane, kellega ei saa kunagi pikka juttu olema."

Walter ei hoolinud nendest pisaratest, mis Katrinale silmadesse ilmusid. Ta vaatas mõne hetke teda sügavaima põlgusega, tegi seejärel käega lohaka hüvasti jätu liigutuse ning lahkus koridorist, suundudes trepikotta. Pea avanes linnapea kabineti uks. Keskealine meesterahvas ilmus uksele ning silmitses olukorda. Ta vaatas korra Katrina pisaraid, astus ta kõrvale ja küsis.

,, Miks te tülitsete alatasa?"

,, Walter on võimatu inimene. Ta on liiga südametu, et mõista teiste tundeid ja purustas mu südame."

,, Kas te peate siis oma probleeme tööl lahendama?"

,, Ei pea. Aga ma ei saa oma tundeid luku taha panna!"

,, Seda küll. Katrina, järgmine kord katsu keel hammaste taga hoida. Walteriga ma räägin homme. Nüüd mine koju, su tööpäev peaks läbi olema."

,, Ma lähen siis." vastas Katrina löödult.

,, Lasteaed." pomises linnapea habemesse ning sisenes kabinetti. Sekretär vaatas talle otsa. Ta teadis, mis selle probleemi põhjus. Ta lausus, et oma sõbrannat kaitsta.

,, Walter on liiga sünge inimene, et mõista teiste südand."

,, Vaiki, Külliky! Ma ei taha sellest teemast rohkem kuulda."

Külliky ohkas. Tema jaoks polnud juba ammu teadmata, et Walter ühe aasta kihlatud oli. Ta teadis oma kogemustest, et kui naised midagi südamega ihkavad, peavad nad seda saama. See oli naiselik jonn, mis ei lubanud alla andmist. Linnapea istus kabineti laua taha.

,, Külliky, too mulle Walteri toimik!" kamandas ta. Viie minuti jooksul tõi sekretär toimiku, ulatas selle linnapea kätte ja lahkus.

Tammela avas toimiku ning tõmbas välja hulga pabereid, otsis välja ta iseloomustuse ja tunnustusi tehtud töö eest. Ta luges mõtlikult tunnustusi, mida Walter oli aasta jagu töötades saavutanud, kui aasta parim töötaja. Saanud suure tunnustuse, tõhusa viirusprogrammi loomise ja eduka rakenduse eest. Teisel paberil oli kirjas iseloomustus, mille töötaja cv-ga ühes saatnud. Walter oli töökas, pühendunud tööülesannete täitmises, kohusetundlik ja loov. Seni kuni ta edasi luges, jõudis ta järjest enam mõtlikumaks. Ta pidi nentima, et Walter liiga sünge välimuse ja loomusega oli. Karm iseloom näis olevat ülejäänud iseloomustusega vastuolus. Just ta karmus ajas edaspidise otsuse langetamise raskemaks. Tammela ei suutnud otsustada, kas vallandada või ei.

Walter avas raekoja hoone välisukse ja astus trepile. Kätlin seisis suudleva kuju vastas, toetudes purskkaevu vastu. Malbe naeratus, millega ta peigmehe vastu võttis oli armas. Ta silmad särasid, kui ta vastu jooksis ja vallatult kilgates sülle hüpas. Ta sirutas mehele sülle jäädes käed ümber ta kaela ja suudles teda huultele.

,, Tasem tasem. Me oleme avalikus kohas. Taltsuta end." noomis Walter tõsiselt.

Kätlin libises oma mehe sülest maha, olles pisut pettunud, et tema armastusväärset rõõmu piirati. Avalikult või mitte, aga ta tahtis kasvõi maailmale näidata, et ta Walterit armastas. Aga kui ta mehele otsa vaatas, nägi ta silmi välkuvat, aimas ta, et kallim pahas tujus oli ja taltsutas end.

,, Kuidas sul läinud on?"

,, Kui tüli töökaaslasega kõrvale jätta, siis hästi."

,, Tüli? Mis juhtus?" küsis Kätlin murelikult.

,, Katrinal pole ajusid peas, kui ta minuga flirtimist ära ei lõpeta."

,, Jälle tema!"

,, Ma panin ta karmilt paika. Nüüd ta ei julge mind segada."

,, Mida? Sa läksid talle kallale või?" küsis Kätlin ehmudes ja taganes mõne sammu.

,, Veel kõvemini ei tahtnud karjuda või? Ei. Ma panin ta sõnadega paika."

,, Kindel?"

,, Jah. Ma ei peksa naisterahvaid. Seda peaksid sa väga hästi teadma. Või oled sa minus kahtlema hakanud?"

,, Anna andeks. Ma teadsin, et mul võistleja on."

,, Kätlin. Ta pole kunagi sinu rivaal olnudki. Sina oled minu kihlatu."

,, Ma olen sinule väga tänulik." vastas Kätlin naeratades.

Sel hetkel kui Kätlin oma kihlatul ümbert kinni võttis, peatus ta ja vaatas raekoja hoone poole ja ta naeratus kadus. Katrina väljus ja jäi samuti tüdrukut nähes seisma ja justkui jõllitas teda armukadedalt. Kätlin vabastas Walteri haardest ja astus mõne sammu raekoja poole. Waltes vaatas Kätlinit üllatunud. Märganud koheselt põhjust, haaras oma naisel käest, peatas ta ja lausus vihaselt.

,, Mida sa teha kavatsed?!"

,, Ma räägin Katrinaga. Olgu ta flirtimiselt kohe lõpp." vastas Kätlin samuti vihaselt.

,, Ma keelan sind skandaalitseda. Mõistad?"

,, Ma lähen ikkagi."

,, Kuhugile sa ei lähe. Kui sa skandaalitsema hakkad, siis ma ei taha sind rohkem tunda. Mu päev on niigi perse läinud. Valik on sinu."

Sellest järsust raevukast hääletoonist piisas, et peatada tüdruku samm, panna ta kahtlema. Temas võistles teadmatus. Kas sõimata Katrinal nägu täis või valida kallima käsk. Ta valis teise varjandi. Kätlin suudles Walterid demonstratiivselt suule, et näidata sedasi Katrinale, et Walterit ei saa ta kunagi enesele.

Noorpaar suundus uue kaubamaja poole. Kätlin silmitses oma armsamat uhkuse ja armastusega. Walteri heavy metali stiili puhul oli üks erilisus, mida polnud paljudel. Ta soeng. Ta ei palmitsenud kunagi tukka ja kõrvade äärseid juuksesalke kunagi hobuse saba patsiks, lastes neil vabalt tuules tantsiskleda. Walter oli keskmist kasvu, turske treenimata kehaehitusega. Õlad laiad, sooneline kael hoidis üleval pool ümmargust pead. Ta oli loomuliku heleblondide juustega. Kätlinit ei heidutanud enam ta karm silmavaade, kuid soovis, et ta rohkem naerataks. Talle meeldis mehe naeratus, mida ta pidas ülimalt nunnuks. Kätlin teadis ja tundis ta südand ja teadis kindlalt väita, et mees polegi tegelikult nii kuri ja kalk kui ta esmamuljena välja paistis. Kätlin oli õnnelik, et Walteri sugune eriline mees teda armastas.

Nende suhtlemine ja sõprus oli juba sellest ajast alates, kui tüdruk aasta vanune oli. Mida rohkem nad kasvasid, üheskoos mängides maailma avastasid. Ta julges väita, et tundis Walterit rohkem kui keegi teine. Ta oli õnnelik, Walter hoidis ja kaitses teda ning oli sellega rahul. Nad sisenesid uues kaubamajas toiduosakonda kus Walter mõne suure saiakese ja plekkpurgis Rock õlut ostis. Muidu tarbis Walter alkohoolseid jooke vähe. Kuid täna oli mida tähistada. Telefon ta nahktagi taskus helises. Ta võttis kõne vastu. Sõbrad korraldasid talle üllatuse, et tulgu ta kohe Piro platsile. Walter lubas kohe tulla. Ta maksis ostu eest ning väljusid kaubamajast.

,,Nüüd Pirogovi platsile."

Noorpaar suundus piro pargi poole. Korraga märkas Walter, et pruudi käekott tavapäraselt paksem oli ja küsis.

,, Ja mis sul käekotis nii suurt on?"

,, Hilis õhtul näed." vastati kavalal naeratusel.

,, Jälle mõni üllatus või?" jätkas Walter küsitlust ja naeratas lahkelt, mis ta palgel vähe näha oli ja mis tüdrukule väga meeldis.

,, Ära uuri nii palju." vastas Kätlin nüüdki kavalalt ja suudles kallimat huultele.

Käsikäes suundusid nad Pirogovi platsile. Vaevalt kui nad Nikolai Pirogovi mälestuseks püstitatud monumendi juurde jõudsid, avardus neile park täis punkareid, hevikaid kui ka muud sorti alternatiiv kultuuri inimesi. Kui paarike monumendi tagant välja ilmus, rõkkar rahvamass täiel häälel laulda. Sel hulgas oli ka naiste hääli kuulda.

,, Palju õnne sulle! Palju õnne kallis Walter, õnne soovime sulle!"

Nende seast tõusis püsti pisut purjus metali stiilis taadike, kes oli üks vanemaid metali stiilis inimeste seast.

,, Sünnipäeva laps, sa võta üks õlu, ja päev sul korda läin'd!" mühises ta kähedal häälel laulda. Walter seisis kui naelutatuna ühe koha peal. Ta tundis end kui vapustatuna nagu kuuleks, et ta isaks saaks. Tõesti, süda puperdas tal rinnus, hingeldas ta vaevaliselt nagu poleks õhku hingata.

,, Mida see nüüd tähendama pidi?"

,, Paljuõnne teise juubeli puhul." õnnitles Kätlin ning naeratas lapsikult.

,, Sa oled siis kaasosaline?"

,, Jah, koos sinu heade sõpradega."

Iseenesest oli selline üllatus väga tore. See meeldis Walterile. Ta kahmas pruudi embusesse ja kattis ta huuled pika suudlusega, taustaks kümnete inimeste lõbus flirdile sarnane vilekoor.

,, Kaua musutad veel?" hüüdis Tiina sõprade seast, ise õnnelik korda läinud üllatuse puhul.

,, Ojaa," vastas Walter lõbusalt. Kui ta Kätlinile pilgu keeras, oli ta mõtlikuks jäänud.

Kätlin oli sama blond kui ta isegi, kuid tibilikum. Olgu ta tibi või kes tahes, kuid ta iseloom nii väga laitmist väärt ei olnud. Kätlinilgi oli oma eluunistus, saada supermodelliks. Loodus andis ta välimusele kõik vajaliku selleks, et ta unistus täituks. Ta fitness figuur oli ema poolt ning sellel polnud märke enesenäljutamisest. Ta oli sada seitsekümment sentimeetrit pikk, keskmiste suuruste prinkis rindadega. Ta kaunis nägu oli kirsiks tordil. Walteril oli temaga vedanud ning ta vanus kaheksateist aastat polnud probleemiks. Armastus pulbitses nende südametes ning koos elu polnud kui väga ideaalne, kuid siingi suurt laita polnud.

Walter haaras oma kallimal käest kinni ning astusid sõprade ringi, kes olid juba püsti tõusnud, ja agaralt sünnipäeva last õnnitlesid ja erisuguste kingitustega üle külvasid. Viissada, kakssada, tuhat, ja seitsesada krooni, mitmed teravate-ja nüridate ogadega käerihmu, erineva suurusega läikivaid kette, karp rinnamärke, kondoomipakk, õiges suuruses pealuu pildiga musta värvi t- särk. See oli kui äkiline rahe sadu. Kui Walter end kettide, käerihmadega ehtinud, raha taskusse pandud, võidi mõnusalt murule istuda ja pidujooki nautima hakata. Mõned vahuveini pudelid avati paukudes ning lasti grupis ringiratast keerlema ja valter oli alati, kes esimese aulonksu võtma pidi.

,, Noh, mis tunne sul kakskümmend olla on?" küsis Dina naerusuil ja välgutas omi pikki ripsmeid. ,, Tavaline. "

,, Ohoo, nii napisõnaline vastus."

,, Tahtsid pikemat saada või?"

,, Oojaa, kuidas veel, sa kes oled omamoodi kirjamees elava fantaasiaga. Nüüd aga vaikib kui haud." ei jätnud Dina oma sõpra rahule.

,, Ma polegi sellele mõelnud. Aastad mööduvad nii ruttu, et ei pane tähelegi kui ühel heal päeval vana pensionär oled." vastas Walter muiates.

See pakkus elatanud prükkarile suurt nalja, kes lähedal pudeleid korjas. Ta naeris avatud suuga nii, et kõdunenud hambad paistsid.

,, Mis sulle nalja teeb? " küsis Walter prükkarilt torisedes.

,, Äi meskis't." vastas vanamees käega lüües, korjas ühe pudeli ja pani kilekotti ja komberdas oma teed. Ta avas väikse prügikasti kaane. Näinud sealt korraga riidekoti täis taarat. Taadike kähistas rahuldunult, et päeva parima saagi leidis, endamisi naerda ning komberdas aeglaselt edasi.

,, Mul on kahju temast." lausus Jaanika ja vaatas kahjutundega prükkarile järele.

,, Kujuta ette, et kakskümmend aastat polnud ühtki asotsiaali. Nüüd on neid igas asualas näha." pomises Juhan, kes ennist Walterile sünnipäeva laulu laulda kähistas.

,, Näe prükkar! Nüüd hakkab nalja saama." kostis hüüd eemalt, mis kostis puberteedi eas poisilt, kel polnud piimahabet ega häälemurret.

Sõprade ringkond vaatasid monumendi poole, kus nad nelja poissi lähenemas olid. Kui Walter neid nägi, tõmbus ta huuled õelaks kiuslikuks muigeks. Nad olid haledad wannabe'd kel polnud altermatiivi kultuurist mingisugust aimugi, kelledel Korn pleieris mängis ning nagu arlekiinid naeruväärsetes riietes. Kolm nende seast kandsid kahtlase väärtusega pentagramme, mis polnud muud kui juudi täht.

,, Näe klounid tulevad!" hüüatas Carlos naerda. Wannabe'd piirasid komberdava asotsiaali ümber.

Nad tõukasid taadikest enda keskel edasi tagasi, kuni tal pikali kukkuda lasksid. Vanem kambast haaras mõlemad, kile-ja riide koti kätte ja viskas naerdes vastu puud kildudeks.

,, Oo, mu õhtusöögiraha. Nüüd pean jälle nälgima." ägas asotsiaal paaniliselt ja ta pea tudises hirmu tõttu kiiremini kui muidu olnuks vanadusest olnud. Ta hääl kõlas nutuselt.

,, Mida kuradit!" pomises Walter vihaselt. Walter tõusis püsti, kiirustas korda rikkuva kamba juurde. Ta haaras pudelite lõhkujal kratist kinni, tõstis kui sipleva armetu kutsika õhku ja küsis ähvardavalt.

,, Pole targemat teha kui ühiskonna kehvikuid tagakiusata?"

,, Tahtsime temaga vaid pulli teha." lausus nolk hirmunult ning siputas õhus oma jalgu.

,, Nüüd ma teen ka sinu kulul nalja." sisistas Walter sapiselt ja viskas nolgi kui jahukotti kõrge õhukaarega põõsasse.

Walter jälgis kuidas poiss kriimustatuna põõsast välja roomas, ning püsti tõustes minema jooksis. Ta astus taadikese ette kes klaasikilde peopesasse korjas. Walter avas taskust võtud rahakoti. Et tal peenraha polnud, ulatas ta kodutule viiesajalise ning lausus.

,, See peaks su kahjud korvama."

,, Tänan, hea noormees. Ole sa südamest tänatud, sa heategija." lausus kodutu oma siirast tänu, võttis väriseva käega raha vastu, pistis selle tasku ning komberdas Toomemäe poole. Heategija seisis veidi aega ühe kohapeal ning vaatas kuidas asotsiaal lahkus, vangutas kahju tundest pead ning naases sõprade ringi. Teda vahiti austuse ja uhkusega. Dina pilk oli kõige kummalisem ja küsis punkar tüdrukult.

,, Ja mis sinul, Dina hakkas?"

,, Mida see tähendama pidi?"

,, Nagu sa nägid, vähendasin ülekohut."

,, Ma ei mõtle seda."

,, Mida sa teada tahad?"

,, Sa tõstsid täidlase poisi kui kassi õhku." täpsustas Dina, ja ta hääl oli täis imetlust, panemata tähele kuidas Kätlin teda armukadedalt vahtis.

,, Ah see!" taipas Walter alles nüüd asja tuuma. Ta naeratas Dinale ja vastas: ,, see pole muud saladust kui tervislik eluviis- ja toit."

Walter ei pannud tähele kuidas naispolitseinik ta seljataha ilmus, kui alles siis kui pehmet kätt vasakut õlga surumas. Ta vaatas üllatunult otsa ja tõusis tummalt püsti.

,, Kas teie olete Walter Walk?" küsis konstaabel tõsisel häälel.

,, Jah, olen. Milles probleem?"

,, Teie kohta esitati kaebus täna, vägivallatsemises siinses pargis."

,, Sa mõtled seda juhtumit, kui kamp üht kodutut terroriseeris?" küsis Walter külma närviga.

,, Mida see kõik tähendama pidi. Selgitage."

,, Õppetunni jagamist. On seadusega keelatud korrarikkujat leebelt karistada?"

,, Kui tegemist on teise isiku elu ohtu seadmisega, siis küll."

,, Nalja teete või?"

,, Tulge minuga kaasa."

,, Ma protestin." vastas Walter, ta hääl kõlas karmilt ja silmades põlesid vihaleegid.

,, Sa hakkad mu korraldustele vastu või?"

,, Ma protesteerin." jäi Walter endas kindlaks.

,, Keerake selg."

Walter seisis rind püsti, sirges rühis ja jälgis kalgil pilgul vahistamist pealt. Naiskonstaabel astus vahistatule selja taha, käänas käed istmikule ning lausus käeraudadega klõbistades, nägu naerul, et üllatus korda läks ja lausus naerdes.

,, Palju õnne juubeli puhul, armas Walter."

Walter oli kui puuga pähe saanu. Ta ei teadnud mida teha ega õelda, kui mõistis, et see oli järjekordne üllatus, mis talle väikese juubeli puhul omistati.

,, Mida kuradit." pomises Walter jõuetu vihas ja jälgis kuidas Julia teda lõbusalt naerdes embas.

,, Palju õnne veel kord. Ära pikka viha pea."

,, Aga kuidas küll?" küsis Walter märksa rahulikumalt, kuid ei suutnud veel oma üllatus momendist toimuda.

,, Saad sa aru? Sul on ümmargune juubel ja otsustasime sõpradega seda eriliselt tähistada."

,, Saan aru."

,, Ära passi siis mokk tõllakil ja silmad peast välja tungimas. Võta lõdvalt." sõnas julia, embas teda veeķord ja kinkis sõbramusi ta paremale põsele. Valter naeratas, sest see oli hakanud toibuma. Sellist päeva ei osanud ta kunagi oodata ja oskas seda kõike õigesti hinnata. Kuid see mis äsja oli juhtunud, see paistis nii reaalsena. Kui ta Julia saatel sõprade kõrvale naasis, küsis Julia Kätlinilt.

,, Noh, vennatütar! On sul oma meie jaoks king

itus ostetud?"

,, Muidugi on."

Walter järgis nende kahekõnet. Mis kingitus oli talle siis õhtul varuks, kui nad vandeseltslastena nõu peavad, mõtles ta. Walter mõistis, et see oli nende kokkulepe. Julia oli aidanud valida. Ülejäänud korraldas Kätlin ise.

,, Hei Walter!" hüüatas Mihkel, mis äratas Walteri mõtisklustest.

,, Tervisi sullegi."

,, Tule korraks eemale. Ma tahan sinuga rääkida."

,, On see nii vajalik? Räägi siin, mis sul õelda on."

,, Tead, ta on nõid, ehne nõid kohe." sosistas Mihkel vaikselt ja piidles silmanurgast üht tüdrukut, kes parasjagu siinsest pundist lahkus, et ühe tuttavaga kõnelda.

,, Tõesti või?" küsis Walter uskumatult ja temas tõusis eemalehoidev hoiak, mis sundis Mihklit oma sõnades ettevaatlikum olema.

,, Jah, ma nägin, kuidas ta kuradi enese välja kutsus ja temaga lepingu sõlmis." väitis Mihkel kindlal häälel nagu teaks, et tal õigus on. Walterile meenus teaduslik ütlus, kui tuhat korda üht valet korrata, saabki see tõeks. Nii oli ka Mihkli veendumusega.

,, Pea nüüd kinni. Sa jampsid." sõnas Walter ja ta hääles kõlas vaoshoitud viha. Teda ärritas selline ajuvabadus. Ta ei uskunud seda ja nõudis Mihklit, et ta minema läheks. Nõiaks nimetatu naases. Ta silmitses Walterit tõsisel pilgul ning kūsis.

,, Sai ta nüüd oma elajasliku ego rahuldatud?"

,, Küsi midagi lihtsat."

,, Tema idiootsus pakkus mulle vaid nalja."

,, Ja sa käitud nii rahulikult, nagu sa polekski vihane."

,, Pole ju mõtet oma ajusid ja närve selliste idiootide peale kulutada. Muide mu nimi on Alexandra." lausus noor metalinaine lahkelt.

,, Ma olen Walter Walk. Meeldiv tutvuda."

,, Sama siin Walter, sama siin."

Walter oli jäänud mõtlikuks, kui ta Alexandrat vaatas. Ta musta värvi juuksed ulatusid poole seljani ning olid pisut lainelised. Sale keha oli

pisut liivakella kujuline, mis oli tingitud tihedast korseti kandmisest. Kogu ta keha ja suurem rinnapartii nägi välja reljeefsed. Ta meik oli sinakasmust. Värvitud huuled, kulmud ja ripsmed sobisid ta juuksevärviga. Huvitav oli ta silmalaugud- ja ümbrus. Need olid sarnased Vana - Egiptuse kuningannade omale. Ta sale kael hoidis üleval ovaaltset pead, mille piirjooned sujuvalt kitsaks lõuaks kujunes. Ta naha värv oli kahvatv. Kogu ta olemus ja kõnetuslaad oli väljendusrikas ja sellal kui ta hääl pehme oli, ja väga nauditav ka kuulata.

Aeg hakkas jõudma õhtusse ning hämardus. Kui Walter kella vaatas, oli kuba veerand üheksa õhtul. Kogu sõpradega veedetud aeg oli lahe. Sai naerdud õeldud naljade üle ning räägitud huvitvatest teemadest. Aeg oli mõõdunud üsnagi kiiresti. Armastaja paar oli valmis minekule hakkama, jätsid sõbrad päras kena õhtut jätku soovimist samma kohta. Paarike hakkas mööduma uuest kaubamajast.

,, On sul mure?" küsis Kätlin murelikult ja hoidis tal tugevamalt käest kinni.

,, Ei. Miks sa seda arvad?"

,, Sa olid tavapärasest rohkem vaiksem."

,,Ah, omad mõtted mõelda."

,, Tohin ma nendest teada?"

,, Pead sa seda vajalikuks? Vahest need ei meeldigi sulle."

,, Sa oleksid need kohe välja õelnud. Räägi, mis sind vaevab." palus Kätlin armsat nägu tehes.

,, Ma mõtlen üllatuse peale, mis mind täna veel ootab."

,, Ah, siis selles on asi?"

,, Nagu sa näed siis jah."

Nende jalutuskäik Annelinma kulges probleemideta. Walteri kolmetoalises korteri, mille oli ta kaks aastat tagasi oma kadunud isa päranduse rahadest välja ostnud ja kuhu oli ka Kätlin sisse kolinud. Korter oli neljandal korrusel korterelamus ning kahe rõduga. Kui nad korterisse sisenesid, tungis neile vastupandamatuid prae lõhna. Üleriided ja välisjalanõud esikusse jätnud, astusid nad elu tuppa. Laud oli kaetud rikkalikult serviisidega. Walter krimpsutas tõsiselt kulme, kui ta summadele mõtles, mis oli tänaseks õhtuks kulutatud. See, et täna juubel oli, ei leidnud suurt õigustus. Kui ta märkas, et Kätlin mure ja kartusega otsa vaatas, leebus ta. Ta mõistis, et kõik, mis tema heaks ja rõõmuks korraldati, oli tulnud südamest ja pidas hetkel mõttetuks temaga suure kulutuse pärast pahandada. Ümmargune sünnipäeva juubel oli iga kümne aasta tagand.

Ta naeratas Kätlinile. Miks rikkuda liiga head meeleolu, kui oli tehtud hoole ja armastusega? Seda ei saanud Walter tüdruku arvel teha. Ta lähenes pruudi ette, puudutas teda puusadest ja suudles huultele. Suudluse katkestas Walteri lesest ema. Ta silmis oli piiritu uhkus oma poja edu üle, ega kahetsenud, et oli oma päranduse talle loovutanud, et saaks oma normaalse elu üles ehitada. Ta armastas oma poega. Kui oli näinud, et rahamajandusega targasti ümber käis, tundis ta suurt rõõmu ja rahulolu. Ta pilgus väreles piiritu lahkus. Emmaline oli sale, väiksema rinnapartiiga, pea kergelt ümar kus lõug teravaks kujunes. Ta juuksevärv oli roosakaspunane ni tagasihoidlik gooti stiilis naine kel vanus nelikümmend eluaastat.

,, Lõpuks jõudsite tagasi," lausus Emmaline lahkel naeratusel. Ta palus jätkates: ,, istuge lauda. Kohe kannan road ette."

Walter ja Kätlin istusid lauda. Alles nüüd märkas noormees, kui sobilikud olid lauaserviisid tänase päevaga. Küünlajalg, milles oli valge pikk küünal, süüdati Emmaline poolt põlema. Kui Walter oma kihlatule otsa vaatas, nägi ta, et tüdruk oli siiralt õnnelik. Ta silmaterad sädelesid ning naeratas lapselikult.

,, Oled sa seni rahul?" küsis Kätlin.

,, Paremat pole ma osanud soovidagi." vastas Walter naeratades.

,, Ma armastan sind, Walter!"

,, Mina sind ka."

Üsna varsti avanes köögi lükanduks ning lähenes Emmaline, hoides käes laia kandikut, millele oli serveeritud kaks auravat toiduvaagnat. Ühel vaagnal oli viilutatud omas mahlas küpsetatud faasani rinnafilee portsionid. Teisel vaagnal keedetud ürdikartulid. Emmaline asetas vaagnad paremale laua nurka. Suundus mõne aja pärast tagasi, kandikul prantsusepärane helekaste ja Caesari salat. Emmaline asetas need vasakule laua nurgale ning läks kööki tagasi. Road mida paarike proovisid, maitses suurepäraselt. Walterile maitses alati ema valmistatud toidud, kui täna õhtused road olid parimad. Mahe paaniflöödi muusika mängis taustaks. Walter võttis kõrvalt laualt jääseest poolmagusa punase veinipudeli. Avanud selle ning küsis.

,, Soovid sa ehk Maison Beauchaine Rouge'i veini?"

,, Jah, kallis."

Walter kallas osavalt tüdruku bokaali pooltäis ning enesele sama palju. Kätlin tõstis bokaali õhku ning lausus rõõmsalt naeratades toosti.

,, Sinu õnne ja meie ühise armastuse terviseks."

,, Proosit."

Noored lõid bokaalid õrnalt kõlisedes kokku ning jõid mõõduka lonksu. Pidulik õhtusöök hakkas vaikselt lõpule jõudma. Mõned väikesed toimetused, mis kätkesid endast elutoa koristamisega. Toidu ülejäägid pandi säilituskarpidega külmutuskappi. Kui Emmaline koju oli läinud, näitas kell poolt kahteist öösel. Walter istus pärast dušši alk käiku bokserite väel magamistoas, laia kaheinimese voodis teki all ning luges huviga Stefan Heym'i romaani " Ristirüütlid". Ta jõudis järjega kolmesaja kuuekümnele leheküljele, kui Kätlin magamistuppa sisenes, seljas avar punane hommikumantel. Ta pikad blondid juuksed olid niisked ning olid lahtiselt selataga. Ta naeratas mahedalt ja pani muusikakeskuse mängima. Ta lähenes ahvatleval pilgul voodi juurde. Walter pani raamatu avatuna öökapile. Kätlin liigutas aeglases tantsuliigutusega oma keha, puudutades kätega büsti ning limsast ahvatlevalt oma huuli. Ta libistas käe hommikumantli alla ning libistas käe vagiinani ning urhatas seksikalt. Seejärel roomas Kätlin kassiliku nõtkusega voodile ning istus oma kallimale sülle. Ta hõõritas end erootilisel, libistades käe taas vagiinale ning mängis sellega pisut, tantsides aeglaselt poisi süles. Tüdruk harutas hommikumantli aeglaselt lahti ning laskis hommikumantli aeglaselt seljast langeda. Walter vaatas kasvava kirega sekspesu. See oli murta värvi võrkrinnahoidja- ja stringid. Sekspesu laskis rindadel ja vagiinal läbi paista. Kätlin libistas käed rinnahoidja alla, hellitades oma rindu ja nibusid kuni rinnahoidja avanes ning seljast kukkus. Kätlin oli end niivõrd üles kütnud. Kui märkas, et kallim teda järjest suurema kirega, sulges end ta süles istudes embusse. Et õhtu oleks seksikam, sulgesid end teki alla ning lasid end armastusest ja kirest fantaasiarikkase seksimaailma laskuda.

2. peatükk

　

Hommikul algas päev nõrga peavaluga. Walter tõusis voodist välja, et tööle minna. Ta võttis peale hommikusööki tableti valuvaigistit. See peavalu polnud pohmellist. Riietunud korralikult, väljus ta kodust. Kui ta tööle jõudis, sisenes oma tööruumi ning jätkas tööd sealt kus pooleli oli jäänud. Kui kohendatud programmfail allalaadima sai, kallas ta enesele tassitäis kohvi. Enne kui ta teist suhkrukuubikut lisada jõudis, avanes uks. Katrina ilmumine oli kõige viimane asi, mida Walter näha tahtis. Ta viskas suhkru kõrvale, sest kohvi isu oli kadunud. Ent naise pilk pälvis Walteri tähelepanu. Selles oli kahetsus. Katrina tundis mõningat kahetsust, et ta selline mõrd oli ja ei tahtnud oma käitumist sugugi õigustada. Katrina märkas Walteris samasugust põlgust, mis eile oli. Ta hakkas kahetsema, et oli mõtlematult noormehe ette ilmunud.

,, Mida sa tahad?" küsis Walter, unustades igasuguseid viisakusreegleid.

,, Ma olin siit möödumas, kui märkasin, et uks irvakil oli ja mõtlesin sulle külla tulla. Anna mulle eilse pärast andeks." anus Katrina.

,, Nüüd on hilja vabandada. Nüüd jäta mind rahule. Või esitan politseisse ahistamise süüdistuse."

,, Kas sa tõesti teeksid seda?" küsis naine ehmudes ja oleks peaaegu kausta maha pillanud.

,, Ära kahtle selles, mis niigi selge on."

,, Palun anna andeks kui ma sind eile ülemusele halvas valguses näitasin."

Walter vaatas naisele karmilt otsa. Ah selline värdjas mul oledki, käid mind ahistamas ja pärast kaebab minu peale, mõtles Walter.

,, Kao mu silme alt, idioot!" sisistas noormees läbi hammaste.

Katrina vaatas Walterit hirmunult.

,, Kao mu silme alt, või lasen su välja visata."

Katrina taganes hirmunult mõne sammu, keeras end ringi ning tuiskas nutma puhkedes tööruumist välja, olnuks peaaegu linnapea sekretäri pikali jooksnud.

,, Walter Walk! " pöördus Külliky pärast ehmatusest toibumist noormehe poole.

Walter vaatas Küllikyle küsival ilmel otsa.

,, Härra Tammela ootab teid."

Walter taipas, et nüüd oli oodata probleeme. Ta väljus Külliky saatel tööruumist, järgnedes ükskõiksena linnapea kabineti ukse taha. Ta sisenes. Tammela pakkus noormehele istet ning vaatas mittemidagi ütleval ilmel kuidas noormees toolile istus ning lausus:

,, Walk. Mu kõrvu on ulatunud probleemid sinu ühe kaaskolleegi Katrinaga. Vastab see tõele?"

,, Jah, vastab küll."

,, Pagana päralt, miks?"

,, Ta ei lõpetanud minu ahistamist."

,, Seda nimetad sa ahistamiseks, kui naine sind endale võita tahab?"

,, Mõtle ise peaga. Kui oled abiellumas, hakkab keegi naine ahistama oma haiglase fantaasia ja erutusega. Kas see pole ahistamine, kui rahule ei jäeta, kui oled püüdnud mitmeid kordi selgeks teinud?"

,, Võtke vaiksemalt, Walk. Ma ei kannata sinu hetkelist allumatust. Sa oled töölt vallandatud. Ma ei või sisemisi skandaale lubada."

Walter vahtis vihaselt ülemust. Tõesti, Katrina oli ülemusele valetanud. Tammela võttis töölepingu koopiad. Ta kirjutas kõigile alla ning lisas tööraamatule vallandamise kuupäeva ning allkirja ning lausus tööraamatut tagastades:

,, Sul on aega üks tund, et isiklikud asjad kokku pakitud saaks. Sul palga, puhkuse- ja vallandamise raha saad sa kätte tänase päeva jooksul. Nüüd aga lahku töölt."

Walter tõusis toolilt püsti. Ta silmitses linnapead karmilt, mis tähendas vaid üht: ta oli teinud vea. Kas oli vaja kuulata murtud südamega naist, kellel antud ajal kainet mõtlemist polnud? Ei. Või ei meeldinud Tammelale noormehe välimus ja iseloom. Walter keeras pealinnale selja ja lahkus põlgusega hüvasti jätmata kabinetist. Ta naases endisesse tööruumi. Ta katkestas programmifailide allalaadimisi, kustutas pooleli olevaid tõid. Diskettid, kus oli tal enese algatatud tõhusam viirusetõrje programm, jättis enesele. Lülitanud oma sülearvuti välja ja paigutas juhtmetega ja laadijaga kotti ning väljus tööruumist ja lahkus linnavalitsusest.

Mida muud Walteril üle jäi, kui hakata uut töökohta otsima. Ta mõtles end töötukassas töötuna arvele panna. Ta uuris neid võimalusi ning selgus, et enne ei saa end töötuks registreerida, kui inimene polnud kuu aega tööd leidnud. Walter ohkas murelikult. Nüüd algas tal kodumajanduse sunduslik ümber suunamine ja arvutamine. Ta pidi koostama ajutise kulude graafiku ning alandas selle kahetuhandeni kroonile. Tal ei jäänud muud üle, kui tahtis tekkinud kriisi üle elada. Ta kujutas enesele ette, kui palju tülisid Kätliniga võiks tulla. Üsna hiljuti oli tal tulnud hea juhus ülikooli pääsemiseks. Mis olukord nüüd oli ja kas see alles on, hakkas ta järele uurima. Ta saatis Tartu Ülikooli e-maili küsimusega, mis teda huvitas ja tähtis oli. Arheoloog - see oli tema ammune unistus. Lõpuks jõudis ta mure mõtetega koju. Kell oli kaks lõunal. Ta viskas tanksaapad pärast jalast võtmist esiku nurka, riputas nahktagi nagisse. Pannud sülearvuti koridori, astus kööki, kus ta poole liitrise Rock õlle võttis. Istunud elutoas diivanile, avas plekkpurgi ning jõi esimese suure suutäie. Vastu oma tahtmist vajus ta pool unistusse. Ta pea oli mure mõtteid täis ja nägi vaeva, et neist õiget aimu saaks. Ei läinud kaht tundigi mööda, kui Kätlin koju jõudis. Kui Kätlin saapaid ja tagi märkas, tõmbus ta kulm mõtlikult kipra. Ta seisatas elutoa uksele ning vaatas teda uurivalt.

,, Tere! Mida sa kodus teed? Kas sa tööl ei peaks olema?"

,, Mind lasti töölt lahti!"

,, Kuidas nii? "

,, Eks probleemide pärast Katrinaga."

,, Ja sellepärast lahti lastigi?"

,, Jah. Ma poleks pidanud selle litsi pärast endast välja minema."

,, Ja sa ei lubanud mul teda paika panna."

,, Unusta see ära juba. Ma keelan sul skandaalitseda. Ausalt öeldes on mul sellest juba kõrini."

,, Mida sa teha plaanid?" küsis tüdruk murelikult.

,, Kui ma niipea uut töökohta ei leia lähen ma ülikooli."

,, Kallis!" pöördus Kätlin oma peigmehe poole, silitades õrnalt ta kätt.

,, Räägi mida öelda tahad."

,, Palun osta mulle uus aluspesu komplekt."

,, Sulle nendest vanematest aluspesudest ei saa enam kanda või?"

,, Saab küll."

,, Palju see maksab?" küsis Walter kahtlustavalt.

,, Üheksasada kaheksakümmend krooni."

,, Nalja teed või?" küsis noormees ärritunult.

,, Ei. Palun osta mulle." palus Kätlin edasi.

,, Jääb ära. Pealegi oled sa niigi suuri kulutusi teinud."

,, Palun osta."

,, Jääb ära."

,, Ära ole ihne. Sääste on ju kõvasti alles."

,, Ära kauple. Jääb ära. Nüüd kui ma töötuks jäin, olen ma ka sinu kulusid piiranud."

,, Palun." anus Kätlin pisarates.

,, Ei."

Kätlin tõusis püsti diivanilt, kuhu ta vahepeal istunud oli, ning jooksis solvunult magamistuppa. See polnud esimene kord. Walteril oli mõõt täis saanud. Ta pidi Kätliniga tõsiselt rääkima. Nüüd ei võinud selline tsirkus kaua kesta. Walter jõi õlle lõpuni, tõusis püsti ning astus mõõdetud sammul magamistuppa. Kätlin istus tualettlaua taga, keeras ehte kastikese teistpidi ning lasi kümnetel erinevatel ehetel lauale kukkuda. Ta sorteeris pisarsilmil ehete seas, tõstes neid eraldi hunnikusse. Tüdruk pühkis pisaraid. Ta kuulis küll, et armsam sisenes, kuid ei vaadanud ta poolegi. Niivõrd solvunud oli ta.

,, Mida sa teha plaanid?" küsis Walter, kuigi arvas vastust teadvat.

,, Kui sa ei taha mulle säästudest raha anda, viin ma hinnalisemad ehted pandimajja."

,, Ole nüüd mõistlik."

,, Ole ise mõistlik." vastas Kätlin jonnakalt.

,, Vaata mulle otsa, Kätlin." nõudis Walter.

Kui aga tüdruk ta soovi ei täitnud, tõstis noormees käe ja keeras õrnalt tüdruku näo enese poole. Kätlini pilk oli siiski põrandale vajunud. Walter märkas voolavaid pisaraid ja pühkis neid sõrmedega.

,, Vaata mulle otsa. Ma tahan sinuga rääkida."

Kätlin pirtsutas edasi. Walter ärritus pisut. Ta eemaldus tüdruku juurest. Ta peatus ukse juures ning sõnas vihaselt:

,, Kui sa nagu plika edasi jonnid, siis ma ei kavatse sulle neid sünnipäeva kingituseks osta."

Oma lause karmilt lõpuni õelnud, keeras Walter ringi ja lahkus magamistoast. Ta ei hoolinud Kätlini hüüatusest mis palus tal peatuda. Ta oli tõsiselt ärritunud ega läinud talle tüdruku pisarad korda. Ta sidus tanksaapad jalga, pistis mobiili, rahakoti ja korterivõtmed tasku ning lahkus korterist. Õues suundus ta kesklinna poole. Walter tahtis pingul olevaid närve ja vintsutatud ajusid tuulduda lasta lootes, et värske õhk pea klaariks teeb. Miks ta sedasi käitus, et tüdruku vastu nii karm oli? Viimasel ajal ilmunud lisamured tegid ta elu keerulisemaks. Ta tundis, et pole mingine peigmees, vaid isa. Kätlini lapsikus pani ta tõsiselt proovile. Korraks tuli ta mõttesse tüdruku mäha jätta. Aga ei. See mõte tundus halastamatusena. Miks ta üldse Kätlinile alla andis kui lubas esimesel juunil sünnipäeval kinkida? Kas oli see armastusest tema vastu või oli see kõigest labane haletsuse puhang. Nüüd kus ta oli tüdrukule haiget teinud, uskus ta siiski, et oli õigesti käitunud. Ei saa ju igavesti raha tuulde loopida, selle asemel midagi asjalikku osta. Walter polnud tegelane, kes oleks nii lihtsalt lubadusi murdnud. Ent ta ka ei andnud neid lihtsalt. Kui ta olnuks vastu enese iseloomu käitunud, oleks saanud temast endast enesele suurimaks reeturiks. Selliste ränkade muremõtetega suundus ta Pirogovi parki. Ta istus puu alla Toomemäe jalamile. Ta toetas pead vastu tüve ning pööras pilgu taevalaotusesse, kus mõned pilvetupsud aeglaselt oma teed sõudsid. Nendel oli oma tee mida mööda liikuda ja oli koht, kuhu neil jõuda oli. Kui juhtus, siis laiali valguda ja haihtuda, või koguneda ja ühineda suuremaks rünkpilveks. Walter avastas eneses tärganud sarnasust. Temalgi, üksikul hingel oli saatusest rajatud teed käia, valida, kas astuda teelt kõrvale ja kaduda vaikselt eluareenilt. Või käia oma elutee lõpuni, nägemaks, mis teda selle tee lõpus ootab, kuulsus või keskpärasuses surra. Inimesel oli valida, kas kuulsus või ei! Esimene otsus mis ta langetas, oli alistuvus oma saatusele. *** Walter ei pannud tähelegi, kui aeg kiiresti möödus. Ta oli oma mõtetes tukkuma jäänud ning näinud poolilmsi nähtud murelikke unenägusid. Kummaline küll, aga ta tundis ennast rahulikumalt. Teda äratas poolunest häälekalt suhtlev kamp, kus oli ka naisterahvaste pehmeid hääli. Ühe neist oli ta ära tundnud ja mis kuulus vaid Alexandrale, noorele naisele, kellega ta oli eile tutvunud.

,, Lõpuks ärkasid ka üles."

Kui Walter ülespoole vaatas, nägi ta Alexandrat enese ees seisvat ja naeratades.

,, Ega ma maganudki." vastas Walter pominal.

,, Tundus küll nii. Võib ma istun su kõrvale?" küsis Alexandra lahkelt.

,, Aga palun. Ma ei hammusta sind." pakkus Walter kohta ja vaatas kuidas naine ta kõrvale istus ja oma pikka musta värvi seelikut sättis. Alexandra vaatas noormehele otsa ja päris.

,, Aga mis sundis sind nii pikalt enese maailmas olema?"

,, Tänase päevaga on mitmed asjad nässu läinud. Ma ei suutnud kodus enam olla."

Alexandra võttis mõtlikult kuulates käekotist sigareti paki, sinist L&M-i. Ta pani ühe sigareti huulte vahele ning süütas tulemasinaga põlema ning lausus suitsu välja puhudes:

,, Kui tahad, võiksid lähemalt rääkida."

Walter ei vastanud esialgu midagi vaid vaatas, kuidas Alexandra kolmanda mahvi tõmbas ning suitsupilvekesi välja puhus.

,, Sulle ei meeldi suitsu hais?" küsis naine lõpuks.

,, Pole probleeme."

,, Aga kui arvad, et ma sind aidata ei oska, siis sa eksid."

,, Kuidas nii?"

,, Asi on väga lihtne. Vaata, ma olen sinust kuus aastat kauem maamunal elanud."

,, Sa ei teagi, mis mind vaevab."

,, Ega saagi teada, kui sa enda teada jätad."

Ei läinud kauem mööda, kui Walter Alexandras heatahtlikkust leidis. See polnud tühine teeseldud huvi, et suhtlus teemat arendada. See oli siiras heatahtlikus ja abivalmidus.

,, Kas sa austad mind ja usaldad mulle oma muresid. Kaks pead on ikka kaks pead."

,, Kas sa aitad siis paljudel muresid lahendada? Sel juhul peaksid sa nõustajaks hakkama."

,, Üldsegi mitte. Pealegi mulle ei meeldi selline amet."

,, Olgu. Katsu ka minu murepähkleid pureda."

,, Ma kuulan sind." vastas Alexandra oma võluva naeratusega.

,, Ma kaotasin tööd, mitu sõpra, läksin kihlatuga lõplikult tülli."

,, Jaajah. Need on sellised mured, milles ma suurt aidata ei saa, kui vaid soovitusi jagada."

,, Enne püüan ise ära lahendada. Siis alles küsin sinu soovitusi."

Walter võttis pakutava sigareti vastu ning süütas tulemasinaga põlema.

,, Näe, kas see pole mitte Kätlin?" küsis Alexandra, ning vaatas raekoja nurgale.

,, Kus?" küsis Walter huvitunult.

Alexandra osutas käega Rüütli tänava poole. Walter tundiski oma kihlatu ära. Teda hämmastas tüdruku häbistav käitumine kahe mehega. Tüdruk naeris vallatult, et isegi Walter ja Alexandra kuulda võisid. Kätlin kandis käes roosat paberist kotikest. Walter oli ärritunud. See oli puhas litsilik flirt ja et teda oli rängalt petetud. Ta soovis tüdrukut läbi sõimata ja tõusis sigareti koni ära visates püsti.

,, Ära mine skandaalitsema. Luurame teda."

Nad tõusid püsti ning asusid Kätlinit jälitama. Kätlin lõbutses kahe kutiga purskaevu juures. Ta lasi end nende poolt käperdada. Ta ohkas kui kuti käsi häbememokki hellitas.

Kätlin suudles teda isukalt huultele, vaatas Alexandra sõbra poole ja märkas kuidas ta nägu raevust kiskjalikuks muutus ja silmades siira viha käes põlema süttis.

,, Lähme minema siit." nõudis Walter.

Alexandra aimas, mis noormehel plaanis oli ja nõustus. Nad võtsid suuna uue kaubamaja poole. Kui nad purskkaevu juurest möödusid, lausus Walter mürgiselt:

,, Vahele jäid mulle, värdjas."

*

Walter kõndis õhtusel ajal kodus elutoas edasi-tagasi. Ta vaatas seina kella mis näitas poolt kaheksat. Ta jõi õllepurgi tühjaks ning viskas ükskõikselt nurka. Nüüd ei kavatsenud ta tüdrukut hellitada. Lõpuks korteri välisuks avanes ja sulgus. Kontsakingad reetsid välja, et tulija oli Kätlin. Riiete sahin, paar tugevamat kingade klõbinat ning sammud lähenesid, kuni tüdruk elutoa uksest möödus, et magamistuppa siseneda.

,, Kätlin, tule siia."

Magamistoa uks peatus, jättes piitadele pikukese vahe. Kätlin seisatas. Ta rõhutud hingamine reetis välja hirmu ja lähenes ebalevalt kallima ette. Ta oli vait ega julgenud sõnagi poetada. Walter kahmas tüdrukult ostukotikese käest, tõmbas välja siidmaterjalist punast värvi rinnahoidijad ja stringid ning küsis:

,, Kas sa nende ostmiseks minult raha küsisidki?"

Kätlin heitis pilgu põrandale ja ta käed värisesid.

,, Vasta mulle!" käratas Walter tõelises vihas ja ta hääl kõlas põlglikult.

,, Jah." vastas tüdruk läbi pisarate.

,, Mis ajast sõbrad käperdavad ja suudlevad üksteist?"

Kätlin vaikis nuttes.

,, Tõde on sul valus kuulata. Mis ajast sa mind petnud oled?"

,, Ma ju armastan sind."

,, Armasta või vihka mind, toimi kuidas tahad, aga meie kihlus ja kooselu on läbi."

,, Ära ole nii halastamatu!" halas Kätlin.

,, Mina ja halastamatu! Kurat, kas ma olen sind kunagi teiste naistega petnud?"

,, Ei ole."

,, Mis kuradima päralt sina mind petad? Ja kui kaua?"

,, Viis aastat."

,, Nalja teed või? Päev pärast armusuhte algamist?"

,, Jah. Anna mulle andeks. Ma armastan sind."

,, Alles nüüd kavatsesid sa kõik pealesurumisel üles tunnistada?"

,, Ma arvasin, et sa ei pannud seda tähele."

,, Selge! Paki oma asjad kokku ja lahku siit korterist kus kurat!"

,, Palun ära tee seda! Ma kahetsen, et kõik need juhtusid."

,, Nüüd on juba hilja kahetseda. Paki asjad kokku ja kao minema siit!"

,, Kuhu ma sinu arvates lähen?"

,, See enam mind ei huvita!"

,, Walter, kallis..."

,, Kao minema siit!"

Jah, selline karmus oli mõneski mõttes liig, kui Walter ei saanud midagi parata. Ta ei suutnud ennast teisiti kehtestada ja karm iseloom pääses kergelt välja. Kui Kätlin püüdis noormeest suudelda, tõukas ta tüdruku põlglikult eemale. Ta võttis tüdruku sõrmest kihlasõrmuse sõrmest ja lausus taskusse pannes:

,, Nüüd on kihlusel ja kooselul lõpp!"

Kätlin nuttis masendunult. Ta unistus õnnelikust abielust ja lastega perest oli purustatud ja põrmu tallatud. Tunni aja jooksul pakkis Kätlin oma kohvrid kokku. Asju oli tal palju ja nägi valikuga tublisti vaeva. Nii täitus tal viis keskmise suurusega kohvrit. Kui tüdruk kohvrid trepikotta vedas, märkas ta kuidas Walter teda jälgis. Selles pilgus oli segamini kahetsus, viha ja kaastunne ja kuidas ta teda vaadates nõutult pead vangutas. Kui viimane kohver trepikotta sai, lähenes Walter ja lausus taskust viissada krooni võttes.

,, Ma olen kolimisteenuse kutsunud. Siin on sulle raha arvete maksmiseks."

Kätlin võttis raha vastu ja väljus korterist. Kui välisuks sulgus, avastas tüdruk, et armastas Walterit. Walter istus samal ajal elutoas diivanile ning vajus sügavasse mõttesse. Ta nägi juhtunute vahel sellist seost, et oli alustanud oma elu puhtalt lehelt, mis andis talle võimaluse, et ta enam tehtud vigu ei kordaks. See oli mingisugune ilmutus, et saatusel oli temaga seatud eesmärgid.

3. peatükk

　

Igal inimesel on omad hirmud, mõnel väikesed, teisel suured. Need hirmud muudavad inimesi ettevaatlikuks või kogunisti agressiivseteks. Sageli juhtub sedagi, et me ei oska oma hirme väljendada. Hirmud süstivad tegusid ja muudavad ka taltsaks. Kuid paljud kardavad neid välja öelda olgugi, et ihaldavad rääkida, et abi saada. On asju, mis põhjustavad paanikat, õudust. Ka Walteril olid omad hirmud, kuid ta ei suutnud kunagi aru saada, et milles need väljendasid. Oli hommik, kui Walter ärkas. Ta tõusis haigutades diivani äärele istukile ning hõõrus oma silmi. Ta oli näinud üht kummalist und. Ta mäletas, et seisis kusagil pimedas pikas tunnelis. Oli kott pime ega näinud kuhugile liikuda. Järsku ilmus tunneli lõpus hele valgus. Selle valguse kätte ilmus ta ise vanas eas. Vaadanud nagu peegelpilti enese silmi. Lausunud helituid sõnu, ent mis tõotas tulla hoiatav. Seejärel täitus tunneli lõpp hirmuäratava kiirusega kasvav tuli, mis täitis järjest kõik kohad ja nurgad, ning lähenes kasvaval kiirusel, muutes kõik enda ees tuhaks. Walter tõmbas käega üle oma näo ja püüdis hingamist korrastada. Süda trummeldas võimsalt rinnus. Korraga taipas ta unenäo tähendust. Kottpime pikk tunnel oli tema salapärane elutee. Hele valgus oli ennustus, mis kergitas saladuseloori. Elatunud tema ise tähendas vaid üht. Ta tõotas elada kõrgesse vanusesse. Tulekahju tähendas katastroofilist lõppu. Walter kartis oma elutee lõppu näha, kuigi tahtis teada, kuidas see lõppeks. Tahe ise oli lummavam ja ihaldusväärne. Hoolimata sellest polnud ta ebausklik, et uskuda unenägudesse, kuigi oli näinud, et üksikud unenäod varemgi täitunud olid. See pani teda end üksikuna tundma. See oli kummaline tundmus. Tal oli häid sõpru, kes olid valmis teda rasketel hetkedel aitama. Aga tema, Walter, tundis end erakuna. Miskipärast oli ta hakanud Kätlinit igatsema. Ta oli hakanud tahtma näha ta silmi ja naeratust, mis oli talle alati meeldinud. Tõsi, see armas naeratus ja säravad silmad olid enamus ajast suutnud ta karmust ja viha leevendada. Viimased kuud olid olnud pingelised. Kummaliselt meenus talle Alexandra leegitsev pilk, kui ta oli petmise tunnistaja. Ta pilkudes oli peegeldunud sügavaim põlgus ning vihkamine. Walter needis ühiskonna valelikkust. Ta piinles, kui teadis, et maailm nii kahepalgeline on. Tundes põlgust ühiskonna ees, mis oli tingitud ääretust kasuahnusest, mis oli läbi ajaloo tõuganud rahvamasse sõtta, kes tapsid, hävitasid vähemusrahvaid, neid orjastanud ja tallanud inimloomust jalge alla ja alandati loomadestki madalamaks. Ühel hetkel tundis Walter jõuetut raevu, teisel momendil kurbust, et kõik nii vale on. Nende keskel elas ka tema, Walter. Ta oli kõige, mis maailmas sündis, tunnistajaks olnud. Suutmatus midagi ettevõtta, masendas teda. Sellepärast polnud midagi imestada, kui ta sõbrad ja tuttavad teda maailmaparandajaks kutsusid. Sellepärast oligi ta kodutu vägivallast päästnud. Selle kõige pärast oligi ta Kätliniga nii rangelt käitunud. Kuid ta hinges oli ka headust, et abistada abivajaid, kaitsta nõrgemaid ja ta toetas regulaarselt kasside- ja koerte varjupaikasid. Maailm oli nii ebaõiglane ja karm. Walterile meenus oma kadunud isa õpetussõnad, et elus läbi lüüa, peab olema piisavalt heatahtlik ja piisavalt karm. Teine lause mis muutis teda patrioodiks, kõlas: ära keera kunagi lööjale teist põske, vaid vasta samaga. Ära kunagi allu ülekohtule, vaid tõuse, võitle selle vastu ja hävita ta lõplikult. Jah, Walter oli isale tänulik, et ta isa iseloomu pärinud oli. Need õpetussõnad, mida isa temaga titest peale õpetasid, kinnistusid ta hinge. Tänu nendele oligi Walterist sirgunud enesekindel, tugeva loomuga ja tegutsemis tahtega noormees. Üht mõistis Walter veel, et kõik need õpetussõnad olid tuginenud sügaval olevale patriotismile. Walter tõusis püsti, kohendas magades kortsunud riideid. Ta liikus kööki, kus eelmisel päeval tehtud sööki näpude vahel süüa nokitses. Ta oli kohati piisavalt laisk, et mitte inimeste kombel taldrikul noa ja kahvliga süüa ning jõi kulbiga otse potist kastet peale. Söönud viis-kuus suutäit, oligi kogu tema hommikusöök. Ta suundus esikusse, kus ta tanksaapad jalga sidus ning suundus rahakotti, mobiiltelefoni ja korterivõtmeid kaasa haarates trepikotta, sealt aga õue ning võttis suuna kesklinna poole. Tal oli tekkinud vajadus inimkonna järele ega suutnud kauaks üksinda tegevuseta istuma jääda. Tahtmine oli kuulda uudiseid ja suhelda sõpradega. Kui Walter Anne kanali kõrval oleva Turusillani jõudis, lähenes ta poole sünge välimusega tüdruk. Ta purpurpunased juuksed olid pikad. Ta korsett tõstis ta täidlased ümarad rinnad esile, kuid samas ka varjas. Ta oli pisut täidlasema kehaehitusega, aga ei saanud paksuks nimetada. Ta näojooned olid kergelt ümarad, reljeefsema joonega, huuled ja nina kitsavõitu ja silmad nagu hirvevasikal. Ta pikad ripsmed ulatusid kitsaks piiratud kulmudeni. Kõige rohkem kõitis Walterit tema mustlaskaunitari välimus. Jah, ta oli mustlanna, kuigi pikemat kasvu kui teised kaasrahvast. Huvitav, kas ta teab mind kuskilt? mõtles Walter, kui ta rannaliival mis kanaliäärt palistas, seisma jäi ning vaatas lähenejale silma. Tüdruk naeratas lapselikult. Ja kui armsalt ta naeratab, jätkas Walter mõtteid. Kummaline läbi puuriv pilk oli ta silmis nagu tahtnuks ta inimese hinge piiluda. Sellest paistis kindel huvi isiksuse vastu. Armas gootitüdruk, mulle ta meeldib! ei saanud Walter enam mõtteid peatada. Mis kummaline tunne see oli, kui ta koges seda pilku ja naeratust nähes.

,, Hei! Sa oled Walter, eks!?" pöördus tüdruk noormehe poole ning seisatas otse tee peale ette.

Walter oli justkui lummatud, vahtides ainiti tüdruku silmi.

,, Hei, maa kutsub!" hüüatas ta ja viibutas noormehe silmade ees kätt.

Nähes, et sellestki kasu polnud, näpistas ta oma pikkade küüntega poisil kaelast, mille peale too nagu elektrilööki saades lummatusest ärkas ning küsivalt mustlannale otsa vaatas.

,, Hei. Sa oled kindlasti Walter?" kordas tüdrul vallatult oma küsimust.

,, Olen küll. Aga kes teie olete?"

,, Mu nimi on Victoria Elfrida. Pealegi, ära teieta, ega ma rase pole."

Ilus nimi armsal tüdrukul, ei suutnud Walter oma mõtteid vaos hoida.

,, Mis on? Oled haige või?" küsis Elfrida ja vaatas uuele tuttavale otsa, kellega lootis kindlat sõprust luua.

,, Ei. Mõtted kiusavad." vastas Walter tasase pearaputusega.

,, Kas sellepärast, et ma mustlanna olen?" küsis Elfrida väikese pettumusega.

,, Ei, ei. Sinu rahvus mind ei häiri. Sul on kaunid silmad."

,, Et lummasin sind või?" küsis Victoria Elfrida süütukese ilmega, nagu pisike plika kes pahandust teinud oli.

,, Jah. Lummasid küll."

,, Paistab nii jah. Sa vahtisid mind nagu jobu."

Walter vaatas üllatunult Victoriale otsa. See üllatas teda, sest keegi polnud nii otsekohene ja terava keelega olnud. Ta jälgis tüdruku silmi nii ainiti, et Victoria Elfrida pilgu maha lõi ja küsis.

,, Ma vist solvasin su uhkustunnet?"

,, Ei. Sa oled üksneist vähestest, kel nii otsekohene meel ja terav keel, kellega ma suhelnud olen."

,, Sel juhul tere tulemast minu maailma."

Walter mõtles taas. Jah, tüdruk on eriline. Samal ajal kui teised mustlannad inetud on, on tema, Victoria Elfrida, iludus. Jah, ta on eriline.

,, Kas jäämegi igavesti siia ühekohapeale seisma?" küsis Elfrida tüdinult.

,, Kuhu sa plaanisid minna?" küsis Walter huvitunult ja sõi teda aplalt pilkudega, sest Elfridast õhkus seda kummalist ja meeldivat aurat.

,, Alexandra juurde. Pidin temaga Annelinna Gümnaasiumi juures kokku saama," vastas tüdruk mõtlikult, ta tõusis kikivarvukile ning püüdis üle noormehe laia õla kiigata.

Ta naeratas ja jätkas:

,, Ja sealt ta tulebki."

Ka Walter vaatas üle õla. Jah, sealt läheneski Alexandra. Ta kandis punast värvi korsetti mis sobis väga hästi ta pika musta värvi seelikuga. Juuksed olid tal lahtiselt ning hõljusid tuules. Alexandra naeratas ja lausus Elfridale:

,, Noh, leidsidki meie Walteri üles!"

,, Jah. Juhtus mulle tee peal vastu tulema. Jumal vaid teab, mis tal plaanis oli."

,, Te siis tunnete üksteist?" küsis Walter üllatunult Victoria Elfridalt.

,, Enamgi veel." vastas Elfrida kavalal ilmel.

,, Mis see vastus tähendama pidi?" küsis Walter Alexandralt.

,, Vaata seda." vastas Alexandra samuti kavalalt.

Sõbrannad embasid üksteist soojalt ja suudlesid Walteri kahekordseks hämmastuseks teineteist huultele.

,, Vaat, seda see tähendab." nähvas Elfrida vallatult.

,, Te olete lesbid?" oli Walter hämmingu kõrgemas etapis ega suutnud oma silmi uskuda.

,, Nii ja naa. Eks ju kallis!" vastast Victoria Elfrida sõbrannalt.

,, Jah, musike." vastas Alexandra lõbusalt ning suudles sõbrannat uuesti.

,, Jessas! Küll maailm nii kummaline on." pomises Walter endamisi ning raputas pead.

Tänapäevases maailmas polnud lesbilisus enam imestamisväärt. Walter hakkas taipama, et see isegi tema sõprus ringkonnas esile tuli.

,, Walter, tead mis?" küsis Alexandra ja vaatas noormehe lollakat mõtlikut ilmet.

,, Ei tea, kui sa ei ütle."

,, Tegelikult me suurt lesbid polegi. Ahaa, uskuma jäid!" avaldas Alexandra nalja.

,, Jah, vahest mõnikord ikka vallatusi teeme." toetas Victoria Elfrida sõbrannat.

Kui Walter ennist kodus diivanil istudes maailma taga kirus, oli nüüd pisut teise arvamusega. See kummaline ja samas ilus pool vaat, et kurja poolega võrdne. Talle meenus oma ema ütlus, mis oli kui kerge noomimine: ära kunagi unusta, et maailm pole alati must ja kurjust täis. Sa pead õppima ka ilusamat poolt nägema. Walter veendus Emmaline sõnade õigsuses. See oli kui kaalupomm mis hoidis hinge vaekausid tasalaalus. Ta oli rohkem realist kui unistaja.

,, Kuhu nüüd liikuma hakkame?" küsis Victoria Elfrida kaaslastelt lahkel naeratusel.

Walter vastas, kui nägi mõlema naise küsivaid pilke.

,, Ma jätan teie otsustada." vastas Walter tagasihoidlikult.

,, Egas midagi kui uue kaubamaja drill." tegi Elfrida ettepaneku.

Ei kujutagi naiste shoppamist ettegi ja vist enne õhtut sealt välja pääse, mõtles Walter.

Nad suundusid kesklinna poole ning ületasid Turu silla. Kui nad bussijaama kõrvale jõudsid, vuras edvistavalt tuunitud BMW neist aeglaselt mööda. Kiilaspäine räppar pistis oma suurte päikeseprilliklaasidega ehitud pea autoaknast välja ning karjus:

,, Heavy metal käisin sital!" millele rõkkav naer järgnes.

,, Sel tüübil on küll ajude asemel tolm." kommenteeris Alexandra mürgiselt.

Ebaõnnestunud metallistide solvang, mis pani enamus normaalseid inimesi päid vangutama. Polnud ju midagi parata, kui nad ei osanud nendes intelligentsi näha. Oli küllalt juhtumeid kui metalliste nende välimuste pärast rünnati. Õnneks on aga Tartu üks kultuursemaid linnu. Walteri pilk kinnitus saatanlikul pentagrammil, mis rippus jämedatest musta värvi punutud paeltes nõõril. Alexandra võis satanist olla. R-kioski seinal seisis plakat, mis reklaamis Tartu Postimehe uudist '' Tartu Raadiku kalmistu sattus eile hilisõhtul vandaalide ohvriks. Lõhuti kümneid hauariste- ja plaate. Esimese teooria kohaselt rüüstasid alkoholi joobes alaealised. Teise teooria kohaselt võivad süüdlased olla Tartus tegutsevad satanistid." Kolm sõpra peatusid reklaam plakati ees. Nad lugesid artikli läbi. Vastukaja sellisele uudisele oli tülgastav. Jah, kalmistute rüüstamine oli probleem, kui ränk viga oli neis süüdistada sataniste. Walter luges viimast lõiku pisut valjemini:

" Lõplik kiire tuvastamine selgitas välja, et vandaalitsejad olid kuus alkoholi joobes alaealist, kellel polnud mingisugust pistmist satanistliku liikumisega."

,, Paras neile idiootidele." sülitas Victoria Elfrida põlglikult.

Teda ärritas kahtlustused satanistide osas. Suurem osa sataniste olid rahumeelsad. Nad teadsid mis on kuritegu sõna otseses mõttes, ei propageerinud ega ässitanud kunagi vägivallale. Neil olid küll omad rituaalid, milles puudusid inimeste või loomade ohverdamised, verejoomine. See oli kui mina ise jumala poole. Victoria Elfridas süttis viha, nõnda nagu Alexandras. Kõike ei saa ju ajada satanistide süüks, kui pole endal selgeks teinud neid põhimõtteid.

,, Lähme siit minema. Ma ei taha rohkem oma närve kulutada." sõnas Elfrida kurjalt.

See oli hea mõte ning eemaldusid R-kioski juurest. Põiganud ümber uue kaubamaja nurga ning sisenesid. See kõik mida nad enda ümber nägid, tundus neile vägagi luksuslik. Siit võis leida kõike, mida hing ihaldada võis, toidukauplusest autopoeni välja. Ent kas siin leidus neid asju, mida nemad tahtsid? Ilmselt mitte. Võimalik, et nende tujud rikutud olid, et polnud tahtmist järele uurida. Keeranud otsa ringi ning väljusid.

,, Kuhu nüüd siis minna?" küsis Walter.

,, Lähme Pirogovile." tegi Alexandra ettepaneku.

See ettepanek oli sobivam ja suundusidki sinna. Kui nad raekojast möödusid nägid, et Pirogovil vähe rahvast oli. Nad istusid Toomemäe jalamil pingile ning vaikisid. Ilm oli soe ja tuul mahe ning mõõdukas.

,, Sa oled endiselt vihane?" küsis Walter Victoria Elfridalt.

,, Natuke jah."

,, Aga ütle mulle, palju sul vanust on?" jätkas Walter huvitunult.

,, Kahekümne kolme aastane." vastas Victoria Elfrida naeratades.

,, Mina olen kakskümnend. Sa näed noorem välja."

,, Tänan komplimendi eest. Mida sa kõige rohkem usud?" oli Elfrida kord poisilt küsida.

,, Seda, et igal inimesel on oma elutöö, et ta ei sünni maailma ilma asjata."

,, Ja sina, Alexandra?"

,, Iseendasse, oma tugevuste ja nõrkustega." vastas Alexandra kavalalt naeratades.

,, Aga millesse sina, Victoria Elfrida, usud?" küsis Walter.

,, Sellesse, et maailma juhib kõigevõimsaim võim."

See oli ausalt öelda kummaline, mida Elfrida oma usuks pidas. See salapärane eikeegi pidi päris võimas olema. Walter jälgis vahet pidamata tema näo ilmet ja pilke ja leidis, et see oli temas sügavasti juurdunud. Kummaline küll aga ta tunnetas, et Victoria Elfrida sõnades leidus ka tõtt. Kes või mis see ei keegi olla võis, oli nii võimatu ette kujutada. Tal polnud ei nägu ega kuju, kuid teda sai hästi tajuda. Jah, miski polnud maailmas ja looduses sündinud eesmärgita.

,, Seal need satanistid ongi!" kostus mehe hääl kaugusest ja kõlas vihaselt.

Walter heitis pilgu seljataha. Lähenes keskealine meesterahvas. Ta tõstis tempot, lähenedes pooljoostes.

,, Ja mis tal viga on?" küsis Alexandra ja vaatas võõrale otsa.

Walter kes oli juba varem ohtu aimanud, tõusis püsti, jäädes Victoria Elfrida ja Alexandra ette seisma. Võõras peatus Walteri ees, vaatas teda pealaest jalatallani üle ning küsis vihaselt mis kogunisti raevuks välja kasvas:

,, Kas sinagi kuulud satanistide hulka? "

,, Ei."

,, Sa valetad raisk!"

,, Miks ma peaksingi valetama? Kes te üldse olete? Kelleks te end peate?"

,, Selleks, et varjata oma õiget olemust. Vaiki sa hale tõbras, küsimusi esitan mina!"

,, See on sinu probleem, mitte meie. Jäta meid rahule."

,, Rahule ma veel ei jäta." nähvas mees vastuseks.

,, Sinagi oled satanist nagu kõik teised sinusugused värdjad." jätkas ta.

Nähes, kuidas noormees mõne sammu taganes, et efektiiselt naisi kaitsta. See ajas hullu rohkem närvi. Ta tõukas noormehe eemale, tõmbas põuetaskust pussnoa välja ning lähenes ähvardavalt naiste poole, kui oli neil pentagramme kaelas näinud. Walter astus veel mitu sammu tagasi ja laskis tüdrukutel end turvaliselt tunda, kes hirmunult või ärevilt sündmust pealt nägid. Ükski lihas ei tõmmelnud ta näos ja tal puudus hirm. Võõras tõukas Walteri kõrvale ning ründas naisi. Walter hüppas psühhopaadi kõrvale ning haaras tal käest, et terarelva kätte saada, peksis võõras küünarnukiga teda mitmeid kordi tugevalt neerudesse. Noormees oli valu pärast kahvatuks läinud ja võõras torkas pussnoa Walterile paremale poole kõhu äärde roiete vahele. Veri voolas suust, silme eest läks mustaks ning kukkus, nuga roiete vahele kinni jäädes külili ning kaotas teadvuse. Psühhopaat oli kui purjus, kui ta oma veretööd nägi. Segadusse sattununa, et mida nüüd teha, kas põgeneda või jääda ootama karistust. Elfrida, kes oli jõudnud mõne tunniga Walterit kõrgelt austama hakata ning vaatas mõninga paanikaga teda, kes nüüd omas veres lebas. Ta vaatas võõrale mehele otsa ning karjatas:

,, Mida sa teinud oled? Ta polnud satanist!"

,, Elfrida, rahune." palus Alexandra tõsisel häälel.

,, Mida sa nüüd tahad? Tapa nüüd mindki nagu tegid Walteriga! Tapa mind, sest mina olen satanist!"

Psühhopaat ärkas hetkelisest tardumusest, milles oli hirmu ja paanikat. Ta taganes jalgteele ning põgenes, ootamata ära oma saatust ja õlgadele langenud vastutust

4. peatükk

　

Alexandra, kes oli kogu möödunud aja vältel rahulikuks jäänud, polnud ülbe või pohhuist, pigem suuteline säilitama külma närvi ka kõige masendavates olukordades. Ta teatas mobiiltelefoniga helistades politseisse juhtunust, andes edasi värvikalt üksikasjadest, maalides dispetserile võika pildi ja lisanud oma hea mälu üle uhke olles roimari välimuse täpse kirjelduse. Kui ta mobiilikõne lõpetas, lähenes ta Victoria Elfrida juurde, kes oli Walteri teadvusetu keha kõrvale põlvili laskunud ning silitas teda palgele ja juustele mis oli osaliselt verega määrdunud. Ta valvas noormehe elu natukest. Alexandra püüdis sõbrannat lohutada, kuid see ebaõnnestus. Alexandra rebis seeliku alumisest poolest pika riba, keeras selle rõhksidemeks ümber haavade, mille keskel pussnuga troonis. Ta sättis sidet aeg-ajalt tugevamini peale, et verejooksu kontrolli alla saada. Sättinud seda mitmeid kordi haavadel. Ta püüdis samal ajal sõbrannat lohutada, kes küll enam ei nutnud, kuid näost ja hirmuvärinatest oli näha, et tüdruk oli paaniliselt hirmunud haavades nõrkneva noormehe elu pärast, keda ta praktiliselt ei tundnudki. Kummaline oli see inimloomus ja tunnete rajad. Walter meeldis talle, võib-olla rohkemgi kui lasi seda välja paista. Ta asetas kaht sõrme noormehe kaelale vasakule poole kõrisõlmest pisut alla poole. Järjest nõrgenev pulss oli muret tekitav. Kuhu see kiirabi juba jääb? küsis ta mõttes, kuid endised mõtted taandusid ta peas. Walter oli ju nägus, mitte küll modell, kuid piisavalt, et muutuda südametemurdjaks. Ta oli tahtnud näha sellist tüdrukut või naist, kellele polnud noormees suutnud mõju avaldada, kas või lühikeseks silmapilguks. Tõsi, Walter oli mulle meeldima hakanud, ja tundmustes. Olin ju end mitmeid kordi avastanud ettekujutlemas, kui hea võiks suudlus temaga olla: mõtles Alexandra. Ta peksis otsaesist, et valel ajal valesid mõtteid peletada. Sellal kui ta sõbra elu juuksekarvakese otsas rippus, heietas ta pervertlikke mõtteid. See oli temast idiootlik ning ta süüdistas end, et ei suutnud möödunud minutitel noormehe eest hoolitseda. Kuhu kiirabi küll jääb? kordas Alexandra mõttes seda küsimust. Vaevalt oli pussitamisest kümme minutit möödunud, kui kiirabi sireenide saatel Ülikooli tänavat pidi Pirogovi monumendi kõrvale jõudis. Peatunud, et autojuht saaks õnnetuskoha asetsust vaadata. Vajutanud gaasi ning Lossi tänavale keeras ja kõnniteele põikas, kus ta masina Püssirohu Keldri juures peatas. Üsna pea järgnes politseiauto samat marsruuti pidi ning peatus kiirabibussi taga. See meenutas võidujooksu. Parameedikud avasid küljeuksed, hüppasid nagu karmi režiimiga pataljon masinast, võtsid meditsiinivahendite kohvrid ja kanderaami ning ruttasid kannatanu kõrvale. Sellal kui nad ta enese hoole alla võtsid, barreerisid kaks politseikonstaablit sündmuskoha ohulintidega. Et tegu kuritööga oli, lisandus teine politseimasin, kes samuti sündmuskohta sõitsid. Teised inimesed kes olid platsil lõõgastunud, koondusid mitmeks suuremateks gruppideks ning silmitsesid eemalt tegutsemist. Mitmed politseinikud sukeldusid gruppide vahele, võttes igalt ühelt kes vähegi pealt kuulsid ja nägid, tunnistusi, kus faktid üksteisest erinesid. See oli virrvarr mis raskendasid selles terviklikuks sobitamast. Sellal kui üks vanemkonstaabel parameedikute juures pussnoa käepidemelt sõrmejälgi võttis, lähenes teine Victoria Elfrida ja Alexandra juurde. Takseerinud neid pisut üleolevalt üle ning küsis:

,, Kumb teist Alexandra Puškina on?"

,, Mina." vastas Alexandra.

,, Te mõlemad olete suuremad pealtnägijad?"

,, Nagu sa ei taipaks."

,, Rahulikult. Ma täidan vaid ametimääruseid" vastas vanemkonstaabel Nirgi.

Ta vaatas korra Victoria Elfridale otsa ning jätkas pisut sõbralikumalt:

,, Ma palun teil meiega politseiprefektuuri kaasa tulla, et saaksime tunnistusi võtta."

Alexandra teadis, et see oli ainuõige lahendus sõbra aitamiseks, et pussitajat leida. Ta oli omalt poolt nõusoleku andnud.

,, Tule, lähme politseisse." lausus Alexandra lohutades.

Elfrida noogutas eitavalt pead ja punnis vastu. Ta korrutas endamisi ikka ja jälle, et Walter surnud on. Alexandra võttis talt ümbert kinni, talutas ta aeglaselt parameedikute juurde, et nad talle Elfridale rahustava süsti teeksid.

,, Ta on surnud!" hüüatas Elfrida ja langes Walteri kõrvale, suudles teda huultele, silitades ta kahvatut elutut palet ja pomises, et ta surnud on.

Alexandra vaatas abituna meesterahva poole, kes kiirabibrigaadi vanem oli. Ta katsus pulssi. Ta tunnetas seda, vaatas naiste poole ning noogutas jaatavalt pead, mõistes siiski, et noormehe seisund vigastatud kopsu pärast kriitiline oli. Walter tõsteti ettevaatlikult kanderaamile, tõstsid tugiratastele ning kärutasid pärast hingamisballooni alla panekut pooljoostes kiirabibussini, tõsteti liigseid põrutusi vältides masinasse, parameedikud läksid peale ning alustasid uksi sulgedes sõitu Keskhaigla poole. Parameedik tõmbas ettevaatlikult pussnoa haavast välja. Haavast hakkas rohkem verd jooksma. Meesterahvas asetas haavadele kaks suurt neljaks volditud marlilappi, sidus peale rõhksideme, asetas sellele marlirulle ning sidus lõplikult surumähisega.

,, Pulss?" küsis ta, kui oli sidumise lõpetanud.

,, Ta pulss kadus."

Abibarameedik ulatas brigaadivanemale šokiaparaadi rinnaplaadid, lülitas mõne käeliigutusega aparaadi käima. Esimene katse šokiaparaadiga elustamine läks edutult. Tõsteti pisut sagedust. Teine katse ebaõnnestus ning kolmaski head ei teinud. Monitor andist endist tuima heli.

,, Surma kellaaeg ja kuupäev?" küsis brigaadivanem.

,, Kolmekümnes mai, 2009, kell 16.53." vastas brigaadi õde ja sulges peopesaga noormehe klaasistunud elutuid silmi.

*

Walter kõndis üleni valges maailmas. Ta pea oli kerge. See oli kummaliselt rahustav tunne. See on, kui hing on keha kütkest vabastatud ja lendlemas seal kuhu polnud kellegi unistused eales tõusnud. Jah, kosutav oli kõik võimalikul moel, mida tunda võis. See oli nähtamatu aga tunnetatav. Mis kummaline koht see oli? Kus ta on ja miks ta minevikku, olevikku ja tullevikku ei tunne? Ent siin polnud kedagi näha, kes olnuks ja küsimustele vastata osanud. Rahustavad sosinaid oli kuulda kõikjal ning mõistis, siin ta üksi pole. Ent need olid nii ebamäärased sõnad, millest oli raske aru saada. Need kõlasid lähedal, samas ka kaugel. See oli kui kevadise metsa sümfoonia, nii hea ja armuline.

,, Walter! Walter!"

Kes hüüdis mind? Kus ta on? ei suutnud Walter aru saada, et kes hüüdis ja kus kohas.

,, Walter!"

See kord kostus see ta selja taga. Walter vaatas, kuid seal polnud kedagi.

,, Walter! Walter!" kuuldus üsna lähedamalt. See oli tüdruku inglihääl.

Walter vaatas enda ette. Kaunis, mustavärvi juustega, fitness figuuriga, mille väikesed pringid rinnad olid ehteks ja harmoonilised. Ta lumivalge kleit lipendas tuules, ja juuksed hõljusid. Ta sirutas mõlemad käed ette ning lausus naeratades:

,, Walter! Walter!"

See oli ilus hääl. See kõlas miljonite kaunite helide sümfooniana.

,, Kes sa oled?" kostus Walteri hääl.

,, Ma olen Margaret. Ma olen simd oodanud ja nüüd oled sa kohal!"

,, Kus ma olen?"

,, Vaata alla ja saad oma küsimusele vastuse."

Walter vaataski alla. Ta nägi avara pinnaga maja. Ruumid seisid üksteise kõrval.

,, Vaata lähedamalt." sosistas Margaret.

Ja Walter vaataski terasemalt. Ta nägi üht suletud tuba teistest esile tõusvat. See oli haigla palat. Voodi, hingamisaparaadid, väike laud ja tool. Voodil lebas ta ise, ühendatult kümnete voolikute ja juhtmetega. Pikk monotoomne heli. Walter nägi arsti medõega palatisse jooksvat ning alustasid kunstliku hingamist tegema. Ooteruumis seisid kaks noort naist. Need olid Victoria Elfrida ja Alexandra, kes seisid nagu matustel, nägudel kustumatu lein.

,, Ma olen ..."

,, Teispooluse piiril."

,, Võimatu." pomises Walter segadusse sattudes.

,, See on võimalik. Näe vaata."

Walter vaatas osutatud suunda. Tuhanded inimesed ilmusid nagu udust.

,, Need on sinu suguvõsa põlvkondade kaupa. Vaata mulle otsa," sõnas Margaret.

Walter vaatas talle otsa. Margaret jätkas:

,, Mina olen sinu esiema. Minust sai iidse suguvõsa juured alguse."

Sellest iidsest suguvõsast astus esile ta kadunud isa William Walter Walk. Ta oli nooruslikum kui ta teda mäletaski. Ta sirutas pojale embamiseks käsi ning lahke naeratus suul. Walteri jalad ei kuulanud enam sõna ja viisid ta suguvõsale lähedale.

,, Ära karda mu poeg, tere tulemast!"

*

Alexandra ja Victoria Elfrida oli saanud loa lahkunuga hüvasti jätta. Nad sisenesid palatisse ning sulgesid kindlalt ukse. Naised astusid üks ühel pool voodit, teine teisel pool ja laskusid põlvili. Elfrida võttis kaelast pentagrammi, andis sellele suud ning asetas selle lahkunule rinnale südame kohale. Nad kummardasid nelja ilmakaarde ning Alexandra loitsis.

,, Tule Anymoth, tule meie juurde. Kuula meie häält ja ilmuta end. Me vajame sind ja lase paista oma väel. Tule, Anymoth, päästa meie sõbra kadunud elunatuke. Ja küsi meilt mida iganes soovid ja nõua mis kuulub sulle."

Palatit tabas elektrivoolu kõikumine. Tuled vilkusid ja nõrgalt põlema jäid. Oli kuulda hirmuoigeid ja ohkeid, mis kostusid põranda alt põrgust. Sinna ilmus poolnähtamatu sünge kujuga deemon. Ta silmitses põleval pilgul naistele otsa ning nõudis põrguliku, verd tarretama paneva kurguhäälega:

,, Miks kutsusite mind ja häirisite mu rahu?"

,, Päästa meie sõber! Küsi kõike mida tahad ja sa pead need saama." palus Alexandra monotoomsel häälel, samal ajal kummardas Elfrida aeglaselt orjalikult.

,, Ta hing peab kuuluma pärast ta õigel ajal surma minule."

,, Saagu sinu tahtmine!"

Anymoth sirutas oma käe Walteri rinna kohale, kus lebas pentagramm, mis hõõguma hakkas. Walterit tabas krambid, nagu raputanuks teda sada meest. Anymoth lausus Eenoki keelseid sõnu. Korraga avas Walter oma silmad. Anymoth kadus teadmatusse ning noored naised lähenesid joostes noormehe juurde. Walter oli surnust üles ärganud. Ta pilk oli kaugusesse koondunud, milles peegeldus hirm ja paanika. Ta avas karjeks suu, kuid kurgust ei tulnud häält. Elustamisaparaat töötas uuesti, näidates südame tegevust. Walteri surnukahvatu nägu hakkas eristama külma higi.

5. peatükk

　

Augusti algus
Oli vihmane pärastlõuna kui Walter, Alexandra ja Victoria Elfrida saatel Tartu keskhaiglast väljusid. Poolteist kuud oli möödas kohtuistungist, mille käigus roimarile mõrvakatse süüdistuse pärast viieks aastaks vangi mõistetud. Walter oli käinud kohtuistungil ratastoolis, kuna jalgadel käimiseks oli liialt nõrk. Ta andis tunnistuse kui ohver. Temas oli kõik peale välimuse ja iseloomu muutumatuna jäänud. Pärast agoonia spasmi oli ta saanud kuus aastat vanema välimuse. Ta heleblondid juuksed olid poole seljani kasvanud. Ta karmus iseloomus oli alles, ent juurde oli ilmunud umbusk inimestesse, liigne ettevaatlikus. Vastu oma teadmist oli ta iseloomus satanism arenema hakanud. Ta ei mäletanud haiglas esimestest päevadest suurt midagi. Haigla lähedal parklas seisis Emmaline, kes muidugi oli poja pärast suurt muret tundnud. Kui ta oli kuulnud, et poeg kriitilises seisundis haiglasse sattus, oli ta töölt pooltundi varem omavoliliselt lahkunud ja keskhaiglasse kihutanud. Valatud pisarad ja palved kõigevõimsamale, loodetud lootused olid kui palsam - lisa raviomadus, mis oli toetanud poega kogu tervenemise perioodi. Kaks kuud haiglaravi oli Walterile hinge jälje jätnud. Emmaline astus pojale vastu, embas teda, suudles laubale ja küsis:

,, Kuidas sa end tunned?"

,, Hästi, ma arvan."

Emmalinele näis, poeg oli kuidagi eemalviibiv ja süngem kui oli harjunud nägema ja niipalju kui teda tundis. Ta leidis, et poja pilk kaugustes rändas nagu vahti pidavalt kotkal.

,, Kuidas mu koduga seis on?" küsis Walter emalt.

,, Su kodu on alles. Sinu kogutud säästud ja päranduse jääk on püsinud minimaalsete kuludega."

Walter märkas, et see polnud kõik. Midagi oli veel, mis talle rahu ei andnud.

,, Sa pole kõiki oma muresid avaldanud."

,, Ah pojake. Kas tahad tõesti mu tühiseid muresid kuulda?"

,, Kui need mind puudutavad, siis tahan küll."

,, Oled sa kindel endas, et talitasid Kätliniga õigesti?"

Walteri kulm kortsus seda kuuldes. Samas ta ei mäletanud sellest pooli asjugi. Kuid ta tundis oma ema piisavalt hästi, et Emmaline ei saanud kunagi rahu enne kui oli saanud vastust kuulda, mis peletaks eemale hinges pesitsenud kahtlusi. Tal oli selleks õigust, kuna hindas perekondliku suhet kõrgelt.

,, Ma ei kahetse ainuõiget otsust." vastas Walter alles siis kui oli suutnud enamik üksikasju meelde tuletada.

Emmaline ohkas raskelt. Kuigi vastus oli negatiivne, pidi ta sellega leppima. Walter oli liiga iseseisev ja hindas tema tasakaalukust ja õiglast meelt kõrgelt. Iga kord kui ta poega vaatas, meenutas ta alatiseks kadunud abikaasat.

,, Poeg, kui tahad koju tulla, saad minult küüti." lausus Emmaline.

,, Praegu mitte. Tahan nendega koos olla." vastas ta ja vaatas Victoria Elfrida ja Alexandra poole, kes pisut eemal omavahel vestlesid.

,, Olgu, tuled sa õhtul koju tagasi?"

,, Jah, kindlasti!" vastas poeg, huulil nõrk naeratuse vine.

Peale pussitamise ohvriks langemist oli Walteril naeratamise võime peaaegu olematu. Ta vaatas pikalt emale järgi, kuidas ta punasse Volvo autosse istus, mootori käivitas ja parklast välja sõitis.

,, On kõik korras?" küsis Elfrida lähemale astudes.

,, Jälle see küsimus. Jah on!" torises Walter vastuseks.

Ka Alexandra ja Victoria Elfridal oli raske noormehe uue iseloomuga harjuda. Mõte mis Elfridat rahutuks tegi ei andnud tükk aega rahu. Ega nad liiale läinud, kui nad musta maagiat kasutades ta ellu äratasid? Walter oli nende silme ees agoonia krampides vaevelnud. Naised teadsid, et headus tal kadunud polnud, kui oli vaid peitunud. Nad ei kahetsenud seda. Nende jalutuskäik mööda Lossi tänavat möödus Toomemäe suunas. Sealne mäepealne park oli ilus ja haiglast välja saanule hea paik hinge tõmbamiseks. Kummaline tuikav valu ilmus Walteri meeltes. Alguses oli see pikkade vahedega. Kui nad iga astutud sammuga õnnetuskohale mäe jalamile jõudsid, suurenes valu. Walter tõmbus näost kahvatuks, silme eest läks mustaks ning otsis tasakaalu kaotades toetuspinda leida. Sõbrad aitasid tal istuda ja Victoria Elfrida küsis.

,, Kas sul valutab kuskilt? Sa oled koolnukahvatu."

Walter ei vastanud. Ta istus pingil, toetades selja pingikorjusele ning hingeldas raskelt. Korraga taipas ta. See torkav valu oli kui ette hoiatus mõnest ees ootavast õnnetustest. Või oli see lihtne hirm uuesti pussitada saada ja mis väljendas end neis valudes. See järel suunas ta uduse pilgu Alexandra poole ning lausus.

,, Lähme siit ära."

Alexandra vaatas kummalisel pilgus sõbrannale otsa nagu tahtnuks midagi küsida. See kõik oli nii harjumatu ja võõras. Valude käes piinlev inimene ei pomiseks selgel häälel tulevastest õnnetusest. See kõik näis nii kummaline. Valude käes piinlev inimene oli kõnevõimetu. Ta aitas sõbra püsti. Ta lasi tal enda najale toetuda. Ta ei teinud märkamaks, kui Walteri käsi tahtmatult rindasid puudutas. Selles oli piisavalt mõju, et märgata tundmatuid tundeid, mis oli kui viha, iha kui ka pettumus. Ta vaatas Walteri valutuimaid pilke. Iga korraga, kui nad näeharjalt lahkusid, selle võrra taandus ka valuhood. Kas Walter üldse teab, mis temaga haiglas juhtus ja kes me Victoria Elfridaga oleme? mõtles Alexandra. Tõesti, nii Alexandra kui ka Victoria Elfrida aimasid, et pärast maagiat polnud Walter endine. Hinge mahamüümine oli kui leping deemoniga ja mida ei saanud lihtsalt tagasi võtta. See tähendas kohest surma, silmapilkset ja valutut. Saladuseloor, mis Alexandrat kattis, oli läbipaistmatu. Alexandra oli ilus põlisest vene soost naine, küpse ilu, keha ja vaimumaailmaga. Ta oli vallaline ja paljude austajatega, kuid ta ei kasutanud neid, et pühendada end maailma saladustesse ja ratsionaalsesse satanismi. Alexandra ja Elfrida lahkusid korraks poisi juurest. Veendunud, et jõudsid piisavalt kaugele, et saaks rahulikult rääkida, ilma, et keegi neid pealt kuulaks.

,, Kas avaldada Walterile meie saladuse?" kūsis Victoria Elfrida sõbrannalt, piiludes ise poissi.

,, Ma arvan, et õige aeg on käes."

,, Aga kui ta meid eemale tõukab ja põlgama hakkab?"

,, Loll jutt suhu tagasi! Enne avaldame oma saladused, siis alles vaatame, mis edasi saab. Üks samm korraga."

Elfrida ohkas sügavalt ja vastas:

,, Lähme räägime. Mina olen valmis."

Alexandra pööras pilgu Walteri poole ja vaatas teda. Ta näis olevat sügavale endasse sulgunud ja haudvaikne. Ta kõndis mäe nõlvale ning ta pilk rändas kaugetel radadel. Tõsi. See oli esimene kord kui Alexandra milleski kahtles. Ta oli hetkelises segaduses kui püüdis üht mõtet selgitada: kas aeg oli ikka küps, et kuulda julma tõde? Walteri äraolevas hoiakus oli midagi abitust. Ent kui otsus oli langetatud, ja kui Victoria Elfrida talle küsivalt otsa vaatas, ei saanud ta enam taganeda, kui ainult edasi minna. Kui sõbrannad Walteri kõrvale naasesid, vaatas poiss neile kahele korda mööda otsa ja märkis:

,, Oli ka juba aeg."

Victoria Elfrida vaatas korra sõbrannale otsa, kes pead jaatavalt noogutas, et jah, räägi sina. Walter tabas nende pilke ning mõistis, et neil oli mingine plaan. Enne kui ta küsima jõudis hakata, silitas Victoria Elfrida ta käsivart, vaatas talle murelikult otsa. Enne kui ta kavatsuse täide saatis, hingas ta sisse ja välja ning lausus ettevaatlikult lähenedes, et järgnev teade liiga ootamatult kuuldavale ei paiskaks.

,, Walter, kas mäletad, kuidas roimar meid satanismis süüdistas?"

,, Midagi ikka mäletan." vastas Walter siiralt.

,, Mina ja Alexandra oleme tõepoolest satanistid."

Sõbrannad vaatasid tähelepanelikult igat poisi reaksiooni, mis aga polnud muud kui endine külmaverelisus. Ta vastas:

,, Tõesti või?"

Elfrida oli hämmingus. Ta oli rohkem pingul olnud, peljates halba reaksiooni. Kuid see polnud kergendus ka mitte. Ta vaatas ebalevalt sõbrannale otsa, kes oli samuti üllatunud kuid ei näidanud seda eriti välja.

,, Sa siis usud meid?" küsis Elfrida uuesti noormehe poole pöördudes.

,, Olge või kristlased või kes tahes peaasi, et te ise rahul olete."

Esimene samm tõe avaldamisel oli tehtud. See oli kõige väiksem asi, kuid ka piisavalt oluline, et pehmendada ränka hoopi. Seni oli Walter külma närviga olnud, kui tema, Alexandra polnud enam milleski kindel. Mida enam nad edasi jõudsid, seda raskemaks üritus muutus. Asi polnud selles, et nad pelgaksid tõde avaldada, vaid väga kahtlane oli poisi reaksioon. Ent nad liikusid samm haaval edasi.

,, Aga me pole veel lõpetanud." sekkus Alexandra tõsiselt.

,, Mida veel?"

,, Ma olen satanismis preestrinna." lausus Alexandra ja vaatas noormehele otsa.

,, Preestrinna?" küsis Walter üle, nagu arvates, et kuulnuks ta valesti.

,, Jah, preestrinna olen."

,, Arvatavasti kuulute ratsionalistidest satanistide hulka?"

,, Sa tead sellest midagi?" küsis Victoria Elfrida ja ta hääles oli tunda nõrka ärevuse nooti.

,, Ühtteist sai uuritud huvist."

,, Me Elfridaga kuulume Musta Veenuse Ordusse."

,, Sinna kus Jason esimees on? On seal liitumiseks pikad järjekorrad?"

,, Jah, see sama ordu. Ei ütleks et pikad järjekorrad oleks." vastas Elfrida.

,, Walter, üht asja tahame veel üles tunnistada." pöördus Alexandra sõbra poole.

,, Küll te olete kummalised. Mis veel ütlemata jäi?"

Alexandra vaatas Walterile otsa. Ta pilk mida nägi, oli kõike muud kui uudishimulikud. Ta ohkas raskelt ning küsis:

,, Oled sa mõelnud, mis sinuga haiglas esimesel päeval juhtus?"

,, Ei ole mõelnud, ei mäleta."

Alexandra märkas Victoria Elfrida sügavaid pilke ning noogutas pead.

,, Mida teie pilgud tähendavad? Mida te mulle öelda tahate?" küsis Walter ärevalt.

Ta vaatas noortele naistele korda mööda otsa ja nõudis tungivamalt:

,, Mida ta öelda tahate? Rääkige kohe välja!" käratas Walter hirmunult.

,, Sa oled surnust äratatud."

Walter võpatas tõde kuuldes. Ta ei suutnud kuuldut uskuda ning küsis üle.

,, Mida?"

,, Sa olid surnud. Me äratasime su saatanliku maagiat kasutades surnuist üles."

Ei, see ei saanud olla võimalik. Ta käed tõmblesid, teda tabasid hirm, kõne võimetus ja peapööritus. Alexandra ja Victoria Elfrida kahetsesid, et olid avaldanud tõe liiga vara. Vapustus mis Walterit tabas, oli ootamatu. Nad nägid, kuidas noormehe silmad märgusid, Alexandralt sigareti käest kahmas, ja suitsetama hakkas. Ta jooksis eemale, istus kõrge pärna puu alla. Alexandra lähenes talle, kükitas ette ning kallistas teda. Walter toetas pärast suitsetamist pea ta õlale ning nuttis keha tõmmeldes ning kostus vaikseid nuukseid.

6. peatükk

Igal inimesel on oma elu missioon, milleks ta maailma sündis. Et seda käia ja täita näib esmapilgul lihtne. See näib lummavana ja samas ka hirmutav, kuid pakub põnevust teada saamisel, kuidas see lõpeb. Me loome enda ümber illusioone, millesse me rajame lootusi ja unistusi. Seal on kõik ideaalne nagu me tahame. See on maailm, mille keskel me tahame elada, kus puuduvad elu seadused ja reeglid. Me tahame seal elada, sest seal on turvaline. Me usume vaid seda, mis meile kasu toob. Walter, kes oli seni elanud realistlikumat elu, kes langes harva unistustesse. Pärast seda kui ta oli kuulnud ränka tõde - teda äratati maagiat kasutadest surnuist üles, purunes niigi habras illusioonide maailm. Raske oli tal faktiga leppida. See oli ta psüühhikale nii tugevaks hoobiks, et ta elas oma kodus täielikus isolatsioonis. Ainus, kes sellesse pääses oli ta oma armastav ja hoolitsev ema. Nädalast piisas, et elada šokk üle ilma, et see oleks ta iseloomu muutnud. Nädalast piisas taipamiseks, et saatusel oli ta vastu muud plaanid. See, et saatusest uus ja viimane elu anti oli väga haruldane. See andis piisavalt võimalust, et elada elu sealt maalt edasi nagu eelmises elus pooleli oli jäänud. See tegi targemaks, et teada, mis vigu vältida. Ja nii oli ka Walteriga, kuid ta jättis saatuse lahtiseks. Uksekell. Walter väljus oma mõtetest ja tõstis pilgu. Emmaline, kes seni oli ametis lõuendile tikkimisega, pani töö lauale, tõusis ning lausus ukse poole liikudes:

,, Ma avan ise!"

Walter ei vastanud vaid noogutas pead. Kui Emmaline korteri välisukse avas, nägi kaht noort naist. Silmitsenud neid lühikese hetke ja küsis:

,, Te olete ehk samad tüdrukud kes Walterit haiglast saatsid?"

,, Täpselt nii." vastas Alexandra.

,, Kuidas teid aidata saab?"

,, Me tahtsime Walterile külla tulla. Kas ta on kodus?" küsis Alexandra.

,, Jah on. Astuge esikusse ja oodake kui küsima lähen."

Victoria Elfrida ja Alexandra sisenesid ja jäid ootama. Emmaline kiirustas elutuppa, kuhu poeg oli istuma jäänud. Ta kükitas poja ette ning küsis:

,, Su sõbrad tulid külla. Kas tahad neid näha?"

Walter tõstis pilgu, vaatas emale otsa ja küsis:

,, Kes nad on?"

,, Need, kes sind haiglast saatsid."

,, Ah, nemad." vastas Walter napilt.

,, Tahad neid näha ja vastu võtta?"

,, Las nad tulevad."

Emmaline naeratas. Ta tõusis püsti, suundus esikusse ja lausus.

,, Tulge edasi. Ta võtab teid vastu."

See oli sõbrannade arvates hea märk. Nad polnud sõpra nädala jooksul näinud ega kuulnud. Nad olid mures ning otsustasid teda külastada. Sidunud saapad jalast, asetasid esiku nurka ning järgnesid Emmaline järel elutuppa. Nende arvates oli korter hubaselt sisustatud. Klaasustega kappsektsioon, kaks lauda, diivan, kaks tugitooli. Akendel rippusid ribikardinad. Põrandat kattis kirju mustriga vaip. Seinad valgeks võõbatud.

,, Olge hea, istuge." pakkus Emmaline külalislahkelt istet.

Walter istus ühel neist kahest tugitoolis, mis oli ühes aknaääres toanurgas kõrvuti. Sõbrannad istusid teise tugitooli. Nad vaatasid vaikselt Walterile otsa. Noormees tõstis pead ning vastas nende pilkudele:

,, Kuidas sul läheb?" küsis Victoria Elfrida murelikult.

,, On halveminigi läinud."

,, Aga praegu? " jätkas Victoria Elfrida.

,, Arvan, et pole viga."

Alexandra vaatas Emmalinele otsa. Ema mõistis ta pilku ning sõnas:

,, Praeguseks on ta paranenud."

,, Kui mitu päeva?"

,, Neli päeva." vastas Emmaline siiralt.

,, See on hea."

Ta tõstis pilgu Walteri poole. Ta oli külastanud ühel põhjusel: vabandamine. Ta kõneles:

,, Kas sa oled minu ja Victoria Elfrida peale vihane?"

,, Ei, miks küsid?"

,, Sa seirad meid vihkava pilguga."

,, Hmm. Ausalt öeldes pole mul vihkamiseks põhjust." vastas Walter mõtlikult.

,, Kas annad meile andeks kui me sind saatanliku maagia abil ellu äratasime?"

Emmaline, kes oli vahepeal diivanile istunud ja tikkimist jätkanud, ehmus nõnda, et pillas lõuendi koos nõela ja lõngaga põrandale. Ta vahtis arusaamatult kahele noorele naisele otsa ja küsis:

,, Miks te mulle sellest rääkinud pole? Mul on ju emana õigus teada."

See veel puudus, mõtles Alexandra. Ta pöördus sõbranna poole ja lausus:

,, Räägi sina poisiga. Ma selgitan antud olukorda Emmalinele."

Victoria Elfrida noogutas nõustumise märgiks. Alexandra tõusis püsti, astus Emmaline poole ja lausus:

,, Ma tahan sulle olukorda selgitada. Kus me segamatult kõnelda saame?"

Emmaline vaatas Alexandra poole. Noore naise pilk oli sõbralik ja usaldust äratav. Ta tõstis tikkimistöö põrandalt, asetas lauale ning vastas.

,, Lähme magamistuppa."

Sellal kui Alexandra ja Emmaline magamistuppa sisenesid, pöördus Victoria Elfrida Walteri poole ja küsis:

,, Kas sa annad meile andeks?"

,, Mis mul muud üle jääb?" ohkas poiss.

,, Sa ei kanna meie peale vimma?"

,, Ole mõistlik. Te tahtsite mulle ju head teha."

,, Ma olen tänulik, et andestad." vastas Victoria Elfrida siiralt.

,, Mida?!" kostus magamistoast Emmaline karjatus, milles oli masenduse nooti.

Walter ja Victoria Elfrida jäid kuulama:

,, Miks te minu eest seda varjasite?"

Lühike vaikus.

,, Sa ei taha või ei oska vastata?"

,, Me ei tahtnud teid endast välja viia."

,, Arvate, et mul on praegu seda kerge kuulata?"

,, Ei ole. Aga me tahtsime Walterile, teie pojale vaid head. Mõtle, kas sa poleks šoki saanud, kui sulle oleks teatatud tema surmast?"

,, Ei. Ma ei tea ausalt öelda enam mida mõelda." vastas Emmaline löödud häälel.

,, Mõelge positiivselt. Walter elab tänu minule ja mu sõbrannale. Sa peaksid õnnelik olema."

,, Peaksin jah. Aga ta ei ole ju enam endine."

,, Kahju jah. Me peame sellega leppima, me kõik harjume selle mõttega."

,, Anna mulle mu reaksioon andeks."

,, Ära vabanda. See on täiesti normaalne reageering."

Emmaline ja Alexandra väljusid magamistoast. Walter nägi kuidas ema silmi pühkis ja mõistis, et ta oli nutnud. Emmaline pöördus kõigi poole ning lausus:

,, Ma lähen jalutama. Värske õhk teeb pea klaariks. Kui midagi on siis helistage mulle."

,, Olgu." vastasid noored justkui ühest suust.

Emmaline suundus esikusse, pani kontsaga saapad jalga ja väljus oma kodu võtmeid ja rahakotti haarates. Walter vaatas, kuidas Alexandra tugitooli istus, küsis noormees Victoria Elfridalt:

,, Olen kuulnud, et mustlannad oskavad hästi tulevikku ennustada."

,, Mitte kõik. See on harva."

,, Kuulud sa nende erandite hulka?"

,, Ausalt õelda, jah."

,, Tõesti? Oled siis teistele ennustanud?"

,, Vähestele."

,, On mul au nende väheste hulka kuuluda?"

,, Kuna sind rituaalmaagiasse segatud on, siis kuulud jah."

Walter ja Victoria Elfrida istusid diivanile. Noormees tõstis tikkimistöö kapi peale. Tüdruk võttis käekotist värvilised ruunikivikesed. Ta pöördus Walteri poole ja küsis:

,, Kas sa usud tuleviku ennustamisse, olgu ennustus halb või hea?"

,, Jah usun küll." vastas Walter enesekindlamalt.

Victoria Elfrida raputas suletud peopesi, ruunikivikesed hüplesid klõbisedes ja lasi peopesad lahti. Ruunikivikesed veeresid diivanilauale. Walter nägi kuidas Victoria Elfrida pilk uduseks läks teispoolusesse sisenedes. Ta liigutas vasakut kätt ruunikivide kohal. Ta käsi rappus voogavatest energiahoovustest, mida kivikesed endast eritasid. Käsi värises kord õrnalt, kord tugevalt. Ta huuled pomisesid kuuldamatuid sõnu. Ta kompis transis olekus olles õrnalt kivikesi, muutmata nende asetsusi ning lausus ebamaisel häälel:

,, Sinu hästi läbimõeldud otsuste langetamine toob nii vaenlasi kui ka sõpru. Sa alistud ja lõikad seda, mida oled külvanud. Sa saad tunda vastupanu, põlgust. Inimesed kardavad sind su välimuse ja iseloomu pärast. Sind viivad teel aeglaselt edasi pessimism, kahtlus ja umbusaldus mis on ühendatud jäärapäisuse ja sihikindlusega. Su iseloom saab määravaks su eluteel, mis katkeb, mis korjatakse üles ja puhutakse uuele elule. Sinu ümber koonduvad avameelsusetus, salakavalus, pettus, mis rajavad su teele hulgaliselt lõkse. Õpi olema paindliku meelega ja ületad need. Sa vaesustud. Number kolm tähendab kolm vaesusaastat, siis see möödub ja pääsed heale järjele."

Victoria Elfrida vaikis. Ta silmad pöördusid pahupidi ning vajus minestunult Walteri kätele. Walter oli ennustust kuulates tõsiseks jäänud. Ta patsutas õrnalt süles lebavale tüdrukule vastu põski, kuni nagu unest ärkaja huulil tekkis lapselikult süütu naeratus.

,, Tere tulemast tagasi." lausus Alexandra lahkel naeratusel.

Victoria Elfrida naeratas vastu. Kui Walter Victoria Elfrida pilku nägi, muigas ta. Tõsi, see oli üle pika aja parem naeratus. Tüdruku pehmed sõrmed ristusid pealtnäha kogemata Walteri omadega. Nende pilgud kohtusid taas, pikemaks hetkeks kui tavaliselt.

,, No kuulge, mis romantika siin käib?" küsis Alexandra irooniaga.

Noored naeratasid päid viltu vajuda lastes nõnda, et nende laubad kokku puutusid. Nende sõrmede ja pilkude mängus oli midagi eripärast. Kummaline tuikav valu pakitses Walteri oimukohtades. Ta surus käed vastu pead ja oigas. Ta silmade ette ilmus eriskummaline ilmutus. Ta nägi, et oli hämaras toas, ainsat valgust eritas pooleni põlenud küünal, lai valge pesuga voodi kus armatses paarike. See ilmutus kadus sama kiiresti kui oli tulnudki. See oli esimene kord kui ta tuleviku katkendit nägi.

,, Ja mis sinuga lahti on?" küsis Alexandra.

,, Ei midagi." lõi Walter käega ja tundis kerget peapööritust.

,, Midagi ju ikka olema pidi. Muidu sa ei vahiks, nagu oleksid vaime näinud." jätkas Alexandra.

,, Ma nägin ilmutust."

,, Ilmutust?" küsis Victoria Elfrida.

,, Jah, ilmutust."

,, Mida sa nägid? " küsis Alexandra huvitunult.

Ja Walter rääkiski ilmutusest.

,, Ohoo, millest sina ka mõtled!" hüüatas Victoria Elfrida naerdes. See tundus talle kummalisena ja naljakana.

,, Kuulge. Uskuge või ei, aga ma nägin ilmutust, mis ehmatas mind ennastki."

,, Sellepärast sa hämmingus olidki."

,, Te ei usu mind?"

,, Eriti mitte." vastas Victoria Elfrida ja vaatas küsivalt Alexandra poole kes nõustunult pead noogutas.

,, Kuidas te seletate seda? Tuim valu oimukohtades, mis kiiresti tuli ja läks? Ja teie ei usu. Victoria Elfrida sa ennustasid mulle transis olekus tulevikku ja sa ei usu."

Victoria Elfrida huulilt kadus naeratus. Ka Alexandra vaatas üllatunult noormeest. Nende nõmedad naljad olid teda ärritanud. Tõepärane kirjeldus ilmutuse osas oli tõsine argument, et see tõsi oli. See oli midagi ebaloomuliku ja müstilist ja sõbrannad uskusid teda. Kui Alexandra Walterit ja Victoria Elfridat vaatas, ei suutnud ta muiet tagasi hoida. See oli Victoria Elfrida ebamaisest ilust, kui ta suutis igat üht keda tahtis, enesesse lummama panna, kelle olnuks lihtne oma tahtele allutada. Talle meeldis selline flirdilik mäng ilma, et lasknuks ta kunagi poistel ligi lasta. Tema käes oli jämedam ots ja kehtestas mängu reegleid. Vastu oma tahtmist pidi ta tõdema, et Walter oli talle mitu korda enamana kui sõber mõjunud. Oli see ta turskest kehast, ilust või heleblondidest juustest? Jah, Walter meeldis talle. Erootilised mõtted Walterist olid teda erutanud, mõnikord rohkem, nii et ta allutas end üksi jäädes masturbeerimisele. Huvitav, kui kirglik ta on? mõtles Alexandra ja vaatas ta ülakeha mis maika särgi alt välja joonistus. Tema kui satanist hindas kõrgelt neid patte mida taunis kristlik kirik. Kui nad ihaldasid kedagi, ei petnud neid vaid elasid neid endast välja ja ületasid neid. Jah, Alexandra laskis oma ihal võimsaks kasvada. Ta astus noormehe ette, istus talle ratsa sülle ning vallutas ta oma ohtrate kuumade suudlustega endale. Victoria Elfrida kes sõbrannat hästi tundis, teadis, et too ei lasknud kunagi kirel ja kiimal jahtuda lasta ja võttis kuumalt mida võtta andis. Ta tõusis tugitoolilt püsti, ja lahkus vaikselt saapaid kaenlasse võttes korterist, näol vallatult kaval naeratus, milles puudus igasugune armukadedus või pettumus. Ei ta oli rahul olukorraga. Ükskord vallutab temagi Walteri. Oli õhtune aeg, kui Alexandra istus pärast tormilisi suudlusi toolile. Walter laskus ta ette põlvili, saates justkui armunuid pilke ülespoole. Senikaua kui Walter teda vaatas, leides naisel võidukat naeratust. Alexandra troonis toolil võimukas asendis, mängis orjaga nagu kass hiirega, oodates hetke, mil ta kindlalt surmata. Walter kummardus orjalikult põlvili olles naise põlvede kohale ja suudles neid mõlemaid läbi võrksukkpükste. Sel hetkel silitas Alexandra ta pead, tõmmates oma peenikesed sõrmed aeglaselt läbi pikkade lahtiste juuste. Seejärel langetas naine käe, millest ori haaras ja suudles. Naine tõusis püsti, haaras juustest orjal, kes kirglikule ülemvõimule alludes püsti tõusis, tundes kuidas siidised käed ümber ta keha libisesid nagu ämblikul ja küünistas seljale. Walter suudles valuliku hellitust nautides naist huultele. Prantsuse suudlus lisas nende kirele vürtsi. Magamistuppa jõudes lükkas Alexandra oma orja selili voodisse. Toetanud põlvedega voodi äärele, liikus ta kassiliku nõtkusega edasi, kuni end orja kõrvale selili keeras. Ta vaatas orja poole, limpsates ahvatlevalt keelega üle huulte. Ta libistas käe rindadele, hellitas käega nibusid, see järel ajas ta jalad harki, libistas käe neitsi kinguni, hellitades kliitorit ning lutsis erootiliselt sõrmi. Walter keeras end külili, seejärel käpuli naise kohale, suudeldes teda aplalt huultele, kattes kogu näo, kaela ja õlad suudlustega, mis täitsid naise kirekarika ääreni. Surunud sõrmed maika särgi servani ning tõmbas aeglaselt seljast, mažeerides puusi kuni pükstest vabastas. Varsti lamasid nad mõlemad alasti teineteise käte vahel, kattes teineteise keha õrnade puudutustega. Walter hellitas keelega naise rinnanibusid, pulseerides käega rindade ümbert, lastes aeglaselt käel vajuda kuni kliitorini silitades häbememokki. Küünlaleegid kustusid, kui Walter ja Alexandra ilma seksita teieteist orgasmini viiduna üksteise kaisus magama jäid.

　

7. peatükk

Ere päikesevalgus mis immitses läbi kardinate, äratas Walteri üles. Teiseks tundis ta naise pehmet kätt oma puusal. Ta vaatas uniselt suud maigutades Alexandra poole kes, kurat teab mis ajast saadik ärkvel oli. Ta naeratas ja lausus Walterile:

,, Vabandan kui ma sind äratasin."

,, Ega sina mind äratanud, vaid see kuradima päike." vastas Walter torisedes.

,, Keera siis ribikardinad ette." käsutas Alexandra pahameelega.

Walter mühatas, tõusis voodist välja, liikus akna juurde ja keeras pulgaga ribikardina vahed koomale ning puges mõnusalt ägisedes teki alla tagasi. Alexandra kasutas juhust ja liibus tihedalt noormehele parema külje vastu nõnda, et Walter tundis tihedat puudet naise rindadega ja häbememokkadega, mis pisut niisked olid. Ühine öö, mille nad koos veetsid, oli kirglikum kui nad kunagi varem kogenud olid. See oli kustutamatu kireleekide möll, mis iga kord seksini välja ei läinud. Kogu möödunud öö jooksul olid nad muutunud teineteisele lähedamateks kui kunagi varem, kuid ei ärgitanud sääraseid tundeid nagu armumine. See oli olnud justkui süütu mäng, nagu laste mäng, kes uudishimulikult maailma avastasid, mis lõi nende kahe ümber sootuks erilisema tähenduse. Nad tundsid seda hinges, mis esmalt paistis kaugena ja võõrana, kuid mis iga korraga lähemale läksid ja tuttavaks said. Nad olid rahul sellega, olles leidnud erilise ühise takti tunde ja siduva kire. Alexandra sõrmitses unistavalt Walteri pikki õhukesi juukseid, vaadanud Walteri poole. Kui nende pilgud kohtusid, peitis Alexandra oma pilgu pikkade tihedate ripsmete taha.

,, Sa vaatad mind nagu armastaja." kommenteeris Walter lõbusalt.

,, Ei. Mõtlesin muu asja peale."

,, Puudutab see mind? "

,, Nii isekas oledki?"

,, Suurt mitte."

,, Jah, see puudutab sind."

,, Räägi, ma kuulan."

,, Mõtlesin, et kui hea sa seksis olla võiksid. Kui jäme ja pikk su kõvastunud fallos oleks."

Walter võpatas nagu oleks nõelata saanud ning jõllitas Alexandrale otsa nagu vaimule. Ainult seksi peale ta mõtleski? arutles ta mõttes. Ta ei suutnud kuidagi mõista, et mida Alexandra temas nägi, mis naist erutas, või oli see kõigest nali.

,, Mis jõllitad nüüd? Ahaa, pahviks lõin su oma erutusega." küsis Alexandra naerdes.

Walter raputas pead. Ta ei teadnud isegi, mis tal oli. Mõtted rändasid tormilisele ööle ning taipas. See oli vihje. Alexandra oli tundnud mitmeid kordi ta kõvastunud fallost. Puistatud vihje tähendas vaid üht. Alexandra tahtis erutunult teada, kas see tema üsaga sobis. Walter vangutas pead. Ta ei hakanud kunagi mõistma, et naised on kummalised olendid. Alati kui arvad neid tundvaid, avaldub naise teine, tundmatu külg. Naissugu oli nagu kass, kelle tujukust ei teadnud keegi ennustada. Jah, naised ja nende eriline maailm. Kas Alexandra oli temasse üle öö armunud? Või oli ta erutuvus erand? Korraga tõmbus ta kulm kortsu. Ta ei kannatanud sellist mõtet, et Alexandra lits olla võis. Ta loobus ja unustas selle mõtte. Huvi pärast eksperiteerimine ei saanud kõne alla tulla. Alexandra oli liiga enesesse sulgunud, pühendanud end satanismi.

,, Kuidas sul selline mõte tuli? " küsis Walter lõpuks, kui tal peas mõtted sassi minema hakkasid.

,, Sa oled mees, kes üle pika aja minus kire üles äratanud." vastati siiralt.

,, Ehk oli see juhus?"

,, Kui see juhus oligi, siis saatus mängib meiega."

,, Sa siis usud sellesse nagu minagi."

,, Jah, olen seda pikki aastaid uskunud."

,, Millal sa selle avastasid? "

,, See oli kuskil algkooli ajal. See oli siis kui ma päeviku pidamisest loobusin."

Walter turtsatas korra naerda. Ta ei suutnud kuidagi tõsiseks jääda.

,, Ma ei kujutaks sind mimmuna ette."

,, Päris mimmu ma polnud ka."

,, Ma ei taipa. Kuhu sa sihid?"

,, Ma olin nohik."

Walter silmitses Alexandrat. Ta teadis nohikute olemustest, kuid et Alexandra nohik oli, ta ei teadnud.

,, Noh Walter, jäid mõttesse või?"

,, Jah. "

,, Walter. Üks küsimus sinule. Aga vasta ausalt sellele."

,, Noh?"

,, Mida minu vastu tunned?"

,, Ma olen sinusse kiindunud."

Alexandra naeratas. Ta hirm taandus ja hingas kergendunult.

,, Walter, suudaksid sa minusse armuda?"

,, Ma ei tea vastata. Jätame tulevikku."

Noored vaikisid. See oli paras aeg, et enese üle mõelda. Esimene asi, mis naist täielikult rahustas, oli teadmine, et Walter polnud kaotanud loomuliku olekut. Teiseks, võimalust ta südame võitmiseks, olid eeldused olemas. Kassi nuruv näugumine ja kriipimine puitpinnal äratas noored mõtetest.

,, Sul on kass või?"

,, Jah, hüljatud kass leidis uue kodu."

Alexandra tõusis täiesti alasti olles voodist välja, kõndis tuharaid aeglaselt kõigutades ukseni. Vaevalt jõudnud ukse lahti teha, kui musta värvi noor isane kass voodini sörkis, hüppas ainsa hüppega tekile ning surus end nurrudes peremehe pea vastu ja tõmbas end küüru ja nühkis peaga vastu peremehe karedat põske.

,, Siin sa siis Mephisto oledki." lausus Walter muiates.

Walter sirutas kätt, et lemmikut silitada, hammustas Mephisto teda käest, urhatas kimedalt ja näitas hambaid. Walter tõusis torisedes istukile, kasutas Mephisto võimaluse ja tõmbas end padjal mõnusalt laiutades külili.

,, Minust sa ikka kangem ei ole." torises Walter, võttis Mephistol turjast kinni ning tõstis ta põrandale, Mephisto kurises ning jooksis voodist eemale.

,, Vaatan, et armsalt kuri kass." kommenteeris Alexandra lõbusalt naeratades.

Walter mühatas ainult selle peale.

,, Pisut deemonlik, aga pole hullu." jätkas Alexandra mõttelõnga.

,, Aga pole hullu," ahvis Walter Alexandrat järele ja jätkas hetkelise vaikuse järele:

,, Katsu sa sellise põrgulist kantseldada."

Jah, selles kassis Mephistos oli midagi deemonliku. Alexandra polnud ammu enam õela käitumisega kassi näinud. Mephisto rohkekaskollastes silmades oli midagi meelitavat ja samas ka eemale peletavat. Mephisto oli pealt näha süütult nunnu, kuid seda ta suurt ei olnud. Vaga vesi, sügav põhi. Varsti kostis puitpinnal kriipimist. Kui nad laua poole vaatasid, nägid nad Mephistot lauaselga küünistega kraapivat. Keha kumeralt pingul, saba vibuna seljas ning tõmbas küünised üles ja alla.

,, Mephisto!" hüüatas Walter ja laksatas labakäega vastu oma kintsu.

Mephisto vaatas külma pilguga üle õle ning jätkas.

,, No kurat." vandus peremees pahaselt.

Võtnud pehme riidest mänguasja ja viskas sellega kassile pihta. Sellest piisas. Mephisto siblis armsalt kurrudes voodi kõrvale, saatis viltused andestust nuruvaid pilke üles, hüppas voodisse, kus ta nurrudes vastu peremehe õlga kerra tõmbus. Alexandra, kes suur kassisõber ja loomakaitsja oli, püüdis mõistatada Mephisto kummaliselt õela käitumise põhjuseid. Kui öeldi, et lemmik hüljatud oli, võidi ta vastu vägivaldne olla. Kui pealtnäha oli Mephisto terve ja läikiva karvastikuga, tugevate hammastega ja energiline, kuid raske oli mõista ja uurida loomade psüühhikat. Walter polnud loomade piinaja, aga pahanduse tegemist pidi siiski taltsutama. Neile kahele ei mahtunud pähe. Et kui julmad ja hoolimatud võivad inimesed loomade vastu olla. Kui Walter Mephistole uue kodu oli pakkunud, oli ta tema elu näljasurmast päästnud. Kulutatud rahasummad, et ravida väetike terveks, et pakkuda vaheldusrikast toitu, oli tunnustamist väärt, kuid Walter oli sellest rangelt tagasihoidlikult ära öelnud, talumata liigset tähelepanu.

,, Alexandra." pöördus Walter naise poole, kes oli uuesti ta külge liibunud.

,, Ma kuulan sind."

,, Mis oleks kui võtaks teise kodutu kassi veel?"

,, Oled kindel? Kalliks läheb ju."

,, Võtaks emase. Ma ei hooli sellest kas läheb odavaks või kalliks. Tähtis on hüljatud kasside päästmine. Ma tahan loomade varjupaikadele annetama hakata."

Tõesti, need olid suured plaanid. Nüüd võis ta enese üle pisut uhkust tunda.

,, Millal sa minna kavatsed?" küsis Alexandra.

,, Kuhu?"

,, Totu! Loomade varjupaika muidugi."

,, Ahjaa. Enne pealelõunat võiks kass kodus olla."

,, Aga igastahes, nüüd maast lahti. Aitab lebotamisest." sõnas Alexandra energiliselt.

Nad tõusid voodist välja ja riietusid. Kui köögis kohvimasinas kohvi valmima pandi ja kümme muna suurele pannile löödi, helises uksekell.

,, Sa valva mune. Ma avan ukse."

Alexandra noogutas pead. Waltes suundus mõõdetud sammul korteri välisukse juurde, avas ukse ja leidis Victoria Elfrida trepikojas seismas.

,, Hommikust." tervitas külaline lahkel lapse naeratusega.

,, Astu edasi." lubas Walter külalisel siseneda.

Kui Victoria Elfrida esikusse astus, nägi ta kuidas Alexandra pea köögi ukse vahelt välja pistis ja kergelt lollakalt naeratas.

,, Noh tuvikesed? Kuidas öö möödus?" küsis Victoria Elfrida naerdes.

Walter mühatas ja andis talle kerge müksu ribidesse. Victoria Elfrida oli liiga vallatu.

,, Oh kui kirglik oli." vastas Alexandra laial naeratusel.

Walter vaatas kordamööda Alexandrale ja Victoria Elfridale otsa ja küsis skeptiliselt:

,, Sel kohtumisel oli mingisugune tagamõte?"

,, Sind ja su skeptilisust. Tuli külla, et lahedalt koos aega veeta." lausus Alexandra.

,, Sa pidid ju muna valvama. Kurat siristad siin," nähvas Walter Alexandrale:

Pöördunud Victoria Elfrida poole ning jätkas küsides:

,, Aga tegelikult?"

Victoria Elfrida naeratas kavalalt ja vastas.

,, Sa ei taha teada."

,, Tahan ikka küll. " jäi Walter enesele kindlaks.

Victoria Elfrida lükkas Walteri vastu seina, tõstis vastaku jala vastu ta kubemeid ning vallutas kirgliku suudlusega. Kui esimene kirehoog möödus, oli Walter pahviks löödud. Victoria Elfrida oli sama taltsutamatu kui Alexandra.

,, Mh." mühatas Walter vastuseks.

Victoria Elfrida mõistis, et see meeldis talle. Lõpuks oli Victoria Elfrida saanud selle mida oli eile ihaldanud. Hommikusöök söödud, valmistuti tänavale minema. Nad teadsid, et Annelinna linnaosas Tartus oli üks loomade varjupaik. Kui nad varjupaika sisenesid, astus neile vastu noormees, varjupaiga vabatahtlik. Ta naeratas ja küsis:

,, Kuidas teid aidata saan?"

,, Tulin kasse vaatama. Palju neid on?" küsis Walter tähtsalt.

,, Neli. Tulge vaatama." vastas vabatahtlik.

,, Teine põhjus on see, et tahan püsiannetajaks hakata." jätkas Walter.

Nad sisenesid ventileeritud ruumi. Seinte ääres olid mitmed pesakastid. Kassid jooksid uudishimulikult vastu.

,, Valige meelepärane välja. Ma helistan seni juhatajale." Kasse oli neli. Kaks poega, kaks noort.

,, Ma tahan ka kassi võtta." otsustas Alexandra.

,, Mina samuti." kordas Victoria Elfrida lahkelt.

,, Valige ise. Aga mina tahan seda lumivalget kassi." lausus Walter.

,, Mina võtan pojad."

,, Ja mina alles jäänu."

Vabatahtlik töötaja astus tuppa ja sulges koheselt ukse, et kassid välja ei saaks lipata. Ta naeratas klientidele ja küsis:

,, Olete valinud?"

,, Jah. Me kolmekesi võtame kõik kassid."

,, See on väga üllatav. Aga lähme vormistame paberi."

Noored väljusid ja lähenesid kassani. Vabatahtlik töötaja ulatas kolm ankeeti külalistele ja lausus:

,, Olge head ja täitke ankeedid."

Walter, Victoria Elfrida ja Alexandra täitsid ankeedid. Selgitati hinnakirja, et loovutustasu on kolmsada krooni ühe kassi eest. Kui Walter ülekandega arve tasus, mis läks tuhat kakssada krooni maksma. Vahepeal sisenes varjupaiga juhataja ja omanik, keskealine naisterahvas. Ta tervitas külalisi ja lausus:

,, Oleme tänulikud, et hakkasite püsiannetajaks. "

,, Vabatahtlikult. Ei mingeid lepinguid või muid dokumente." täpsustas Walter.

Loomade varjupaiga omanik ulatas nimekaarti, kus olid kirjas kõik kontaktandmed ning SEB pank ja Swedbank'i rekvisiidid. Saanud kassid kätte nad lahkusid.

8. peatükk

Ühes väiksemas korteris, kus Alexandra elas, kõlas bändi Hellriser muusika. Õhkkond oli hubane ja ka meeldivalt sünge. Tagasihoidlik, kui mitte eraklik sisustus andis piisavalt liikumis ruumi kahele kassipojale. Oli hommik. Hilissuvine valgus säras aknast sisse. See oli soe valgus. Tuul kõigutas aeglaselt läbi avatud akna kardinat. Alexandra väljus alasti vannitoast ja tilkus veest. Ta elas kodus üksinda ja seepärast oli tal kombeks alasti magama minna või pärast vannis käiku alasti elada, kuni ära kuivas. Uksekell. Alexandra pani punase hommikumantli selga, kohendas niiskeid juukseid ning läks esikusse. Ta avas ukse ning kohmetus. Walter seisis trepikojas, näol kaval muie.

,, Ma ei osanudki sind oodata." lausus Alexandra pärast tervitusi.

,, Pole ju sind kuu aega kohanud. Kus sa olnud oled?"

,, Siin ja seal. Käisin vanaemal külas. "

,, Vanaemal?"

,, Jah. Ma käisin ta enda juurde kutsumas. Ta on nii vana, et raske üksi toime tulla. " selgitas Alexandra.

,, Kui vana ta on siis?" küsis Walter huvitunult.

,, Üheksakümne viie aastane."

Walter tõi üllatudes kuuldavale väikese vile, mis kõlas nagu kena tibi nähes ja kommenteeris:

,, Vaat, et peaaegu sajandi elanud."

,, Walter, sa oleksid võinud külastusest ette teatada."

Walter naeris korra ja vastas:.

,, See polnuks enam üllatus."

,, On sul mingisugune soov ka?" küsis naine, näol kaval naeratus.

,, On küll. Ma tahan, et sa mind satanistiks pühitseksid."

Alexandra oli kui puuga pähe saanud. Õigupoolest oli see haruldane soov. Ta silmitses Walterit ainiti ning tahtis kuulda, et poiss midagi ütleks. Kuid Walter silmitses naist tõsise kindlameelsusega, mis lõikas läbi lisaküsimuste esitamise tahte. Alexandra tõdes, et Walter mõtles seda karmi tõsidusega.

,, Oled sa veendunud oma tahtmises? " küsis Alexandra siiski, mis oli kui ametlik pöördumine.

,, Ma olen rohkem kui veendunud. "

,, Saagu sinu tahtmine. Järgne mulle."

Alexandra juhatas Walteri väiksemasse ruumi korteris. See oli eraldatud lükanduksega, mis oli sama värvi kui seinad ja lagi. Alexandra lükkas lükandukse lahti. See oli süngema välimusega tuba, mille otsas oli altar, kaetud musta linaga, millel ilutses suus Baphometi märk. Alexandra asetas musta värvi tooga selga, tegi väikese kummarduse altari poole, pöördus seejärel Walteri poole ning küsis:

,, Oled sa valmis?"

,, Jah."

Alexandra võttis sõbral käest kinni, viis ta altarile lähemale ning alustas pühitsemise rituaaliga. Võtnud lauakeselt, mis asus altari kõrval, viirukipanni, puhus sel olevad söed korralikult hõõguma, seejärel piserdas süttele viirukit ja lausus:

,, Vaata! Siin on leekiva põrgutule ja marutuule sulam!"

Alexandra astus Walterile lähemale, kõndis vastupäeva ümber tema, viibutas viirukipanni edasi-tagasi, mässides pühitsetava magusa viirukisuitsu sisse. Teinud kolm aeglast tiiru, peatus ta lauakese juures. Asetanud viirukipanni kuumaalusele. Võtnud vasakussse kätte soola, puistas veenõusse, segas korra ja sõnas:

,, Vaata! Siin on viljaka maa ja raevutseva vee sulam!"

Alexandra astus pühitsetava ette, kastis vasaku käe kaks nimetissõrme vette, tõstis ta laubale ning lausus soolveega tagurpidi pentagrammi joonistades, alustades ülemisest vasakpoolsest tipust.

,, Beliali, Maa Isanda ja Leviathani, Mere Isanda nimel pühitsen ma sinu Walter William II Walku satanismi. Võtku põrgujumalad su eneste keskele vastu. Shemhamforash! Hail Satan!"

,, Shemhamforash! Hail Satan!" kordas Walter Alexandra eeskujul ning kuulis kuidas kolm korda gongi löödi, mis tähendas, et rituaal lõpule jõudis.

Alexandra vaatas Walterile otsa. Ta silmad olid uuesti avanenud, kui olid tühjad ja rändlevad. See oli pühitsemine hingeliselt, kui ta vaim oli mina-ise-jumalaga ühendust otsinud. Oli õhtune aeg, kui Tony, Alexandra, Victoria Elfrida ja Walter Tartus Annelinna ääremail jalutasid. Neil polnud suuremat eesmärki kuhugile jõuda ning nad hulkusid sihitult. Kui nad võsastunud pargist väljusid, jäid nad seisma. Poollagunenud maja seisis eemal. See hoone oli räämas ja maha jäetud. Ehitis oli kahekorruseline ja sel puudusid aknad. Endine ajalooline mälestis oli muinsuskaitseameti poolt ajaloomälestiste hulgast eemaldatud. See hoone oli ammusel ajal üks vanemaid kloostermõisaid. Pea sadaviiskümmend aastat tagasi oli välk sisse löönud ja maja osaliselt maha põlenud. Taas ülesehitatud hoone süüdati aasta hiljem. Teise taas ülesehitamise käigus kaotati igasugune ajalooline väärtus ja viiskümmend kolm aastat tagasi jäeti hoone ajaloohamba alla lagunema. Walter, kes oli suur ajaloofanatt, avastas hoones keskaegset, mis teistele märkamatuks oli jäänud. Kui Tony põrandaluugi lahti murdis ja seina äärde seisma jäi, näitas taskulambiga keldrisse. Paekividest laotud trepp oli järsu kallakuga, mille lõpus valgustamata ruumid olid. Nad laskusid ettevaatlikult trepist alla. Kui nad keldrisse jõudsid, pani Walterit imestama gooti stiil. Nad sisenesid kõrge ümarkaarega ukse kaudu käärkambrisse, mille lagi ja vasakpoolsest seinast mõned ahelad alla rippusid. Valgust oli siin vähe. Nad astusid edasi, Walter lükkas lahti teise kõrgkaarega raske tammepuust ukse. Uksehinged olid odateraviku kujuga ja roostes. Seinaorvad asetsesid mõlemat poolt ust, aga olid tühjad. Neid seinatühimikke võisid kaunistada mingisugused esemed või muud kunstipärased skulptuurid. Järgmine ruum, kuhu nad sisenesid, oli neljalööviline ja nelja travee pikkune võlvitud ruum. Läänepoolses seinas asetsesid kolm kitsast ja madalat teravkaarset akent. See ruum oli ruudukujulise põhiplaaniga. Kaugemas seina otsas oli meetri kõrgune ja meetri laiune kuup. Walter silmitses seda igast küljest. Terasema vaatluse käigus avastas ta, et kiviblokk oli kaetud kipskrohviga, kuid piisavalt vana, et pudenes nõrga survega pulbriks, tuues välja teise pildi. Selline fanaatiline vaatlus pani Victoria Elfridat, Tonyt ja Alexandrat päid vangutama.

,, Leidis ka mida uurida." torises Tony endamisi, kuid kogunes kaaslastega Walteri ettevõtmist kaema.

,, Väga huvitav." pomises fanatt mokaotsast ja näppis küüntega krohvi äärt.

Walter leidis teravaks ihutud pahtlilabida, kükitas kivibloki ette ning hakkas suurima innukusega krohvi lahti nühkima. Iga korraga ilmus välja tundmatu märk, mis näis kõigile neljale tundmatu. See oli üksteise läbi põimitud viisnurk. Iga nurga otsas oli isemoodi kujundid. Iga tähe haarade vahel oli võõras keeles sõnajupid. Tähe keskel tagurpidi pentagramm. Kõik vaatasid üksteisele küsivalt otsa, kuid vastuseid ei tulnud. Alexandra kummardus märgi kohale, puudutas sõrmedega kontuurjooni. Ta sulges korraks silmad ja lausus:

,, See on iidne pentagramm."

Walter jätkas üha kasvava põnevusega pooleli olevat tööd. Suurem krohvitüki latakas vabanes altari küljest, tuues esile võõras keeles üksikuid lausejupi katkendeid.

,, Tule. Vaatame pisut ringi." lausus Victoria Elfrida Tonyle.

,, Võib kah."

Nad sisenesid taskulambiga valgustades järgmisesse ruumi. Walter laskis teise taskulambiga ruumi seintele valgust ja pomises:

,, Siin peaks elektriühendust ka olema."

,, Seal oo mingi metallkapp." lausus Alexandra ja osutas käega idapoolsele seinale.

Walter astus elektrikilbi juurde, andis taskulambi sõbra kätte, kes elektrikappi valgustas. Walter avas kaane ning vangutas nõutult pead.

,, Astu eemale!" kamandas Walter Alexandrat.

Alexandra astus kolm sammu tahapoole. Walter võttis katkisest käepidemest kinni ja keeras. Käis mõne sekundi pikkune särin ja pildus sädemeid, aga vana tuhmunud lamp süttis põlema. Nad astusid altari juurde tagasi ning jätkasid oma uuringuid.

,, Mis keelega tegu on?" kõlas Walteri masinlik küsimus.

,, Ladina keel."

Mõne minuti möödudes kuulis Walter peakohal võõrast monotoomset häält, mis kajas võlvide all.

,, In nomine magni dei nostra Satanas. Intraibo ad altare domini inferi. Domine Satanas, tu gonversus vivificabilis nos. Et plebs tua laetabitur in te."

Walter vaatas mõistmatult peakohale. Ta nägi Alexandrat iidset teksti lugemas, puudutades altarisse raiutud sõnu.

,, Mida sa ütlesid?" küsis Walter hirmunult.

,, Sinu nimel, Saatan. Ma lähemen altarile, et ühineda sinuga põrgus. Isand Saatan, sa tahad mu ohvrit ja kiirustad mind. Su inimesed rõõmustavad teid." tõlkis Alexandra loetut.

Walter nägi, kuidas noore naise silmad kummaliselt valgeks muutusid ja kuidas ta hääl transis värises. Alexandra polnud sel momendil tema ise. Walter lähenes Alexandra ette, kuid samm katkes kõhklevalt. Õudus tulvas üle noormehe meelte. Ta oimukohad tuikasid teravat valu. Silme tette ilmus segane ennustus, seejärel läks silme eest mustaks ning ta minestas. Walter lebas altari kõrval. Alexandra patsutas parema käega vastu ta põski. Ta kõrval seisid Victoria Elfrida ja Tony. Nad olid minestust pealt näinud, kui nad ladina keelt kuuldes olukorda uurima tulid. Walter toibus peagi. Ta vaatas segase hirmunud pilguga Alexandrale otsa. Ta käed värisesid.

,, On sul kõik korras?" küsis Alexandra.

Walter silmitses küsijat hirmunult.

,, Rahune, kõik on korras."

,, Aga sa polnud ju sina ise."

,, Ma tean. Nüüd on ju möödas."

Sellest napist lausest piisas, et noormees olukorrast selgema pildi saaks ja maha rahuneks. Ta tõusis püsti ning vaatas altarit.

,, Tahad sa jätkata?" küsis Victoria Elfrida murelikult, kes oli poisi minestamist ja hirmust segaseid pilke näinud.

,, Jah." vastas Walter, nagu polnuks midagi erilist juhtunud.

Südaöösel põles Walteri korteris õrn valgus. Walter istus elutoas töölaua taga, sorteeris innukalt paberite hunnikus, milledele oli kirjutatud erinevaid märkmeid ja jooniseid, kuna digifotoaparaati polnud ju käepärast. Märkmed sisaldasid lause katkendeid, saatanlik pentagramm ning erinevaid altari külgi. Ta luges pisemaid jooniseid ja numbreid. Ta pilk peatus ühel altari küljel. ,, Oot-oot. Ma olen seda kuskil näinud." pomises Walter endamisi, olles kange kohvi joomisest unetu, energiline ja ärev. Sorteerinud kahes paberi virnas: ühes kirjalikud märkmed, teisel jooniseid. Üks märkmetega paber jäi talle eriliselt silma. Tõstnud selle enese ette ning luges: ,, Ta tõusis Mitheron'i väravast kriisates õhku." Katkend läbi loetud, jätkas ta pomisedes, et teist üleskirjutust leida.

See oli pingsat mõtlemist ja pühendumust nõudev uuring. See võis pealt näha kui lihtne puzzle kokku panek, kuid tegelikkuses raske oli. Kell näitas poolt kaht öösel. Walter sisenes kööki, kallas kruusi uue annuse kohvi, viskas sinna tüki suhkrukuubikut ning naases ülesandesse. Kohv oli ainus, mis ergutas ta mõttetöid. Ta oli jäärapäine ja kangekaelne, keeldudes magama minemast.

,, Ta kummardus seejärel maale laskumise järel ja hüüdis, ole tervitatud mu vend." ,, Ei, see on mütoloogia, katkend iidsest raamatust," mõtiskles Walter. Mobiiltelefon helises, see rikkus ta mõtteid. Ta lükkas paberilehed pisut edasi, võttis telefoni ja katkestas kõne, visanud mobiili eemale, asetas pea küünarnukkidele toetatud kätele, pühkis nägu ja ohkas. Mobiiltelefon helises uuesti. Walter vastas kõnele, kuna helistajaks oli Alexandra.

,, Jah! Tervitus. Uurin veel objekti. Midagi erilist pole ma avastanud. Ma olen vaid tunnikese maganud. Mis? Ma ei lähe enne magama kui olen puzzle kokku pannud. Ei! Miks? Olgu saada sõnumiga. Sau!" kõneles ta ja katkestas kõne.

Heitnud mobiili diivanile, tõmbas kaks paberilehte enese ette tagasi, mida oli ennist uurinud. Mobiil helises. Saabunud oli sõnum. Walter võttis mobiili, avas sõnumi ja luges: ,, Saatan mu isand, saagu see ohver, veri mu kätel, kui lõikasin ohvri ihhu. Võta mu Isand Saatan, vastu mu tänu, mu ustavus ja orjameelsus." Ta otsis välja kolmanda paberilehe ja jätkas lugemist: ,, Sinu nimel, suur Saatan. Ma lähenen altarile, et ühineda sinuga põrgus. Isand Saatan, sa tahad mu ohvrit ja ja kiirustad mind. Sinu inimesed rõõmustavad sind." Walter vaatas sõnumit ja leidis, et sõnumi sisu klappis. Ta leidis, et vastus pidi olema veev altaril, krohvi all. Ta voltis kaht paberit neljaks, tõusis laua tagant püsti, jõi kruusi tühjaks ning väljus kodust. Kui ta kloostermõisa poole kiirustas, pani ta sigareti huulte vahele, süütas otsast põlema ja tõmbas esimese suure mahvi. Jõudnud kloostermõisa keldrisse, astus Walter altari juurde. Voltinud paberid lahti, ja hakkas pahtlilabidaga sealt kohalt tööle, kus arvas vastust leidvat. Veerand tunni möödudes, mil sigaret suitsetatud ja pool nurgast maha kraabitud ja luges enese koostatud ladina-eesti sõnastiku kasutades leidu. ,, Võta, joo seda verd, mis on neitsi veenides. Õnnista mind, mu venda ja õde. Aamen." Walter taganes mõne sammu. Avastus oli talle ehmatavalt mõjunud, pillas paberilehed põrandale. Jah, kogu see loits oli õudne. Hirmunult veendus ta, et altarit olid kasutanud satanistid verises Mustas Missas.

　

9. peatükk

Walter oli veetnud unetu öö kloostermõisas. Avastus ei lubanud rahuneda. Kell oli pool seitse hommikul. Ta võttis taskust sigaretipaki, avas selle, kuid see oli tühi ja ta viskas selle nurka. Mõte sellest, mis saladusi see altar endas varjas, oli hirmutav. Veelgi hirmutavam oli sellele jälile jõuda. Tal oli raske uskuda, et ühed satanistid nii julmad olla võisid. Verine inimohverdus, see oli ta meelest jälkus ja nii kannibaalne, et tal endal süda pahaks läks. Nii ta istuski altari lähedal nurgas, jõllitades ainiti seda altarit, mis alles nelja tunni eest erutas, kuid nüüd eemaletõrjuvalt ja hirmutavalt mõjus. Ta käsi kobas enese ümber, otsimaks poolikut suitsu, aga seda polnud, oli vaid konid. Imelik, alles nüüd suutis ta enesele selgeks teha, et kui suur oli ta sõltuvus tubakast, kuigi ta suitsetamis staaš oli vaevalt neli kuud. Alles nüüd hakkas ta mõistma kogu juhtumiste raja tähendust. ,, Sinu otsused ja tõekspidamised mõjutavad sinu elu." meenus Victoria Elfrida ennustuse sõnad. Alles nüüd hakkas ta mõistma, et tulevikuennustus oli hakanud täituma. Kätlini truudusetus, kahepalgelisus, ta ahistamine Katrina poolt, töökoha kaotus, pussitamine. Need olid selged märgid. Walter pühkis kahe käega nägu, patsutas vastu põski, et end värskendada. Ta istmik oli tundlik paekividest laotud põrandal istumisest ning püsti tõusmine oli mõningate raskustega, et ta jalad krampis olid. Jalgadel seistes toetus kerget uimasust tundes seina vastu. Ta astus altari juurde, langetas pilgu altari pinnale. Ta sõrmed libisesid ladina keelsetel sõnadel ja iidsel pentagrammi kontuurjoontel, mis kivisse raiutud. See oli kui leppimine ja andestamine neile ammu siinsest ilmast lahkunud satanistidele. Ta pilgud püsisid neil kirjamärkidel. Usku ja põhimõtteid on raske kui mitte võimatu muuta, rääkimata hävitamisest. Ta huuled kõverdusid halvaendeliseks õelaks irveks, kui ta mõistis Alexandra isikulist tugevust. Ei mitte, et Walter samuti nõrk oleks, aga uued asjad, mis näisid esmapilgul ilusad ja head, aga mis tegelikuses oli, muutis ta kahtlevaks ja umbusklikumaks. Kuigi satanismiga oli teine lugu. Walter noogutas pead, silitas sõrmedega pentagrammi jooni.

,, Jumal hoidku mind tehtud valiku eest. Tulgu kasvõi surm, kui peaksin iseennast reetma, kui eelistaksin iseend ahistavate ahelate külge aheldama. Tabagu mind kohutav õnnetus, kui peaksin vastu oma tahtmist ratsionaalsest satanismist võõrduma. Olgu see vanne sulle, Põrgu Isand." pomises ta, kummardas altaril ilustavale iidsele pentagrammile, tõstnud hardalt pentagrammi ja andis sellele suud. Oli harukordselt kuum septembripäev. Neli satanisti istusid uue kaubamaja kõrval pargis pingil. Jäiselt külm poole liitrine Rock õlu nende vahel tiirles, mis jahutas nende kehi ja vaimu.

,, Paras ilm ujuma minekuks." arvas Victoria Elfrida.

,, Mulle see mõte ei meeldi. Parem eelistan kuival pinnal olla." vastas Walter.

,, Kardad vett või ei oska sa ujuda?" küsis Alexandra nalja heites.

Walter mühatas ja vastas:

,, Naera kui tahad, aga ma ei taha enam riskida."

,, Riskida millega? " küsis Victoria Elfrida huvitunult ja nihkus Walterile lähemale.

Sellal kui Walter süngelt vaikis, vaatas Tony oma lapsepõlve sõbra poole, vangutas pead, heitnud pilgu mustlastüdrukule ja lausus:

,, Kui Walter mind maha lüüa ei otsusta, siis annan vastuse."

,, Ütle jah!" käis Victoria Elfrida lapseliku elevusega pinda.

,, Ta kardab uuesti uppuda. Kui Walter lasteaia nolk oli, vajus ta talvel sügavas kohas järvel läbi jää. Vedas, et kalamees ta uppumissurmast päästis."

,, Anna andeks, Walter, mu käitumine." vabandas Victoria Elfrida oma käitumist.

Walter ei pannud püha viha tõttu Victoria Elfridat tähele. Ta käratas Tony peale:

,, Oli sul kurat võtaks vaja seda saladust paljastada?"

Alexandra taipas, et see oli märk sellest, et Walteri sünge käitumine oli tingitud ebameeldiva teema pärast.

,, Sorri. Ma arvasin, et sa sellest saladust ei tee." kaitses Tony end.

,, Unustasid ära meie kunagise kokkuleppe?"

,, Ei."

,, Korda seda kokkulepet." kamandas Walter Tonyt.

,, Et ma ei läkutaks sellest kõigile nagu turueit."

,, Vittu, sa sellest üle astusid?"

,, Ole mõistlik, Alexandra ja Victoria Elfrida oskavad vägagi hästi saladusi pidada nagu minagi seda kuusteist aastat olen teinud, ja teen edaspidi."

,, Teadsid ju, et ma ei taha, kui sellest räägitakse."

,, Jajah. Rahune. Näe, joo." vastas Tony ja ulatas Walterile õllepudeli.

Walter võttis Tonylt altkulmu vaadates, nagu härg vaenlast, enne rünnakut, pudeli ja jõi suure suutäie. Jäine külmus pani Walterit korraks lõdisema. Sellest aga piisas, et Walterit maha rahustada. Walter võttis õlakotist ühe sigari, süütas põlema ning suitsetas seda aeglaselt. Tubakas on nautimiseks, mitte kiireks lõpuni tõmbamiseks.

,, Mida see mõrd siit tahab?" küsis Alexandra, ärgates kaalutlevast olekust.

,, Kes? Kus?" küsis Walter.

,, Näe, seal." osutas Alexandra vana kaubamaja poole.

Kõik neli satanisti vaatasid automaatvalgusfooriga ülekäiguraja poole. Tõsi. Nad nägid, kuidas Kätlin Riia maantee tänavat ületas. Ta vaatas enne sõiduteele astumist mõlemale poole. Oli juba kaugeltki märgata, kuidas Kätlin värdjas närviliselt enese ümber vaatas. Kui mõrd uue kaubamaja peaukseni jõudis, mõistis Walter, et Kätlin ootas kedagi. Korraga tõusis Walter püsti, keeras pilgu värdjale, kes oli just sigareti ühelt keskealiselt kerjanud, põlema pannud ja suitsetas, vaadates tihti enese ümber. Walteri ilme oli kui jahti pidaval hundil valvas, et õigel ajal saagi kallale söösta.

,, Walter, mida sa teha kavatsed?"

Walter vaatas Alexandrale otsa, mõrvarliku ilmega, kes vait jäi, teades, et poissi oli mõtekas rahule jätta. Kätlin ehmus, vaatas pargi poole ja nägi seal Walterit. Tõsi. Hommikul oli Kätlin teada saanud, et Walter tegelikult elus oli, mis oli talle šokk, sest oli kogu vahepealse aja armastatut leinanud. Koos selle uudisega pöörati ta senine liiderliku elu peapeale. Ärevuse ja hirmu terror laastas teda seest poolt, mis oli hakanud vaikselt ta välimusele mõjuma. Nüüd kus ta oli veendunud, et armastatu elus oli, viskas põleva koni eemale ning hüüatas poolel teel.

,, Walter! Jumal tänatud, et sa elus oled!"

Jessas, veel valjemini ei tahtnud karjuda? mõtles Walter. Kätlin peatus armastatu ees, embas teda hardalt. Ent Walter tõukas tüdruku õrmalt eemale, põhimõttega, et naiste kallal ei vägivallatseta.

,, Jäta mind rahule!" nõudis Walter sügava põlgusega.

,, Kallis, ma armastan sind."

,, Mina sind mitte, hale mõrd."

,, Ma tahan sinule midagi üles tunnistada." jätkas Kätlin väriseval nutusel häälel.

,, Mind see ei huvita. Kao mu elust, idioot! Igaveseks." käratas Walter, tõukas tüdruku eemale ning lähenes ülekäigu raja poole. Kätlin haaras armastatul käest kinni, teatades ta ning lausus.

,, Ma olen rase. See on sinu oma."

,, Vaiki, mõrd! Hoia oma haige möga enesele."

,, Ma olen sinust rase. Viiendat kuud juba."

,, Ma ei tunnista sinu petmise teel saadud last enesele. Me seksisime aga kondoomiga ja see oli kuni seksi lõpuni terveks jäänud."

,, Ära hülga mind ja oma last." anus Kätlin paaniliselt nutma puhkedes, haaras tal käest kinni.

Walter tundis meelekohtades nõelavat valu ja nägi ilmutust kuidas Kätlin tänavat ületades linnamaasturi alla jäi. Kui ennustus kadus, hüüatas ta Kätlinile:

,, Ära mine!"

Ta ei jõudnud nelja sammugi teha, kui Kätlin keset ülekäigurada jõudis. Jeep, halli tooni, lähenes ristmiku poolt. Walter nägi, kuidas Kätlin šoki saades abitult linnamaasturi poole vaatas. Jeep'i juht ei suutnud reageerida ning rammis tüdruku jalgadelt, paisates ohvri väikese õhukaarega eemale, kuni selili lebama jäi. Juht põgenes sündmuskohalt.

,, Appi! Ta on surnud!" kõlas Walteri kõrvus memmekese hüüatus.

Jah, see oli kiire surm.
Walter oli kui välgust tabatud. See oli esimene kord, kui ta ennustus oli täide läinud, mida ta oli vaid siiani ilmutustena näinud, kuid nüüd oli ta sunnitud pealt nägema. Süütunne, et see oli juhtunud tema pärast, olles ajend, et üldse õnnetus juhtuks.

,, Olgu ma neetud, et ennustusi näen. Olgu ma tuhandeid kordi neetud!" karjatas ta avalikusele.

Tony, Alexandra ja Victoria Elfrida kogunesid sõbra ümber ja toimetasid ta pargipingile, kus olid ennist õlut joonud.

,, Põrgu Isand, ära võta Walteri needmisi kuulda, mida ei suutnud kontrollida. Andesta talle öeldud sõnade pärast ja ära lase needustel võimutseda, mitte Walteri, sinu teenri elu pärast, mida sa talle kinkisid. Andesta talle, oo Põrgu Valitseja." pomises Alexandra kuuekümnendat korda, olles arv, mis oli tähtis piir, kui taheti, et loits mõjuma hakkaks.

,, Sa süüdistasid end asjatult, Walter. Mitte keegi ei suuda saatuse kätt tagasi hoida." sõnas Victoria Elfrida lohutavalt.

See hääl oli püütud hoida rahustavana, kuigi tüdruk end Walteri pärast kartvat tundis.

,, Ma ju nägin ennustust temast." jäi Walter endas kindlaks.

,, Aga sa ei ole ju pedelikus kostüümis superkangelane, kes saaks koheselt õnnetust ära hoida. Lõpeta enese süüdistamine."

,, See on minu süü!" hüüatas Walter.

Alexandrale ja Victoria Elfridale tundus see ettemääratuna. Walter hakkas ennustusi nägema, mis inimestega juhtuda võib. Nad nägid, kuidas Walter sigaretipakist sigareti võttis, põlema süütas ja suitsetama asus.

,, Oleme saatuse mängukannid, kelle vintsutuste üleelamine nõuab tugevust. Kui seista kindlalt vastu vapustustele, õnnetustele ja ebaõnnestumisele, neid ületada, näitab inimese tahet pinnale jääda, ükskõik mis moel. Me teadvustame, Walter, et elu on vaekausid, mis kaaluvad headust ja halba, kuid mis ei suuda kunagi võrdset tasakaalu leida. Me teame, et elu on tõus ja mõõn, mis muudab meid kõikvõimsa käes saviks, mis kujundab meid sellisteks nagu ette nähtud. Kui me vannume alla ebaõiglusele, muutume me orjadeks, et lasta end murust madalamakski tampida, purustades uhkuse ja väärikuse. Kui me oleme tugevad, suudame endid üles upitada." lausus Alexandra Walterile ja puudutas õrnalt ta lahtiseid juukseid.

Alexandral oli paganama õigus. Ta rääkis oma kogemustest, olles Walteris kaheksa aastat kauem elanud.

,, Seepärast me ei tohigi me kunagi nõrgad olla. See on kui enesele haua kaevamine, haua põhja pikali heitmine ja ootamine, ehk keegi tuleb ja haua kinni kaevaks. Seepärast me ei tohigi öelda, et ta oli tugevam, targem. Ei, me peame ütlema ja uskuma sellesse, et me olime tugevaimad ja targemad."

Walter leidis, et Alexandral oli õigus. Ta kuulas Alexandrat edasi.

,, Surm, see on elu loomulikuks lõpuks, ilma, et me oskaksime selleks valmis olla. Me mitte ei rõõmusta lihaselisest elust, me oleme selle isandad."

,, Aga jumalad?" jätkas Victoria Elfrida.

,, Satanistid on iseenda jumalad."

Walter oli rahunemas. Alexandra jätkas:

,, Kas ka sina arvad end kuuluvat eliiti? Kas ka sina tahad elada praegu ja nüüd? Kas sinagi, Walter, suhtud poliitikasse ja religiooni eelarvamuste ja sarkasmiga?"

,, Jah." vastas Walter.

,, Kas ka mitte sina ei ole hingelt satanist?"

,, Olen." vastas Walter taas.

,, Siis vannu, et teenid oma sisemist saatanat nii hästi kui saad."

,, Ma vannun." Alexandra noogutas nõustumise märgiks pead. Walterist oli tõepoolest arenenud tõsihingeline satanist.

10. peatükk

Tuul vingus maakividest laotud vana heinaküüni uste ja akende kallal. Lagedal väljal kompisid maruiilid puude tugevust, paisates latvu eri suundadesse, rebides tuhandete kaupa lehti ja puid. Puud paindusid kui vibud kõveraks, kuni nagu õlekõrred valjude raksatuste saatel pooleks murdusid. Teisal rebiti puid juurtega maa seest välja. Taevas lõhestus välkudest, mis looklesid pikalt sik-sakitades ühest taevalaotusest teise, saateks kõuekärgatused. Pikne tungis helesinakat valgust eristades üksikusse tammepuusse, selle pooleks lüües ja põlema süüdates. Kärgatused kostusid võimsalt, lüües vahest mujalegi sisse. Sadas nõrka vihma. Äikesetorm tõi kahju kõigile, kes seni olid loodusest kasumeid lõiganud. Välgu sähvatuste valguses oli näha kaht naist ja üht meest. Nad seisid keset karjamaad, taeva laotuse all, käed diagonaalselt üles töstetud, pilgud taevasse töstetud. Walter seisis Alexandra ja Victoria Elfrida vahel. Nende märjad lahtised juuksed liibusid kümnete salkudena kehate vastu ning tilkusid ohtralt vihmaveest. Alexanda hääl oli monotoomne, selles oli mõningat vihast tooni.

,, Ses kõledas räsitud kõrbes hüüan ma sinule kuulmiseks. Itta ja Läände ma kuulutan! Põhja ja lõunasse annan ma märku. Häving reeturitele, küllus õiglastele! Oo, see võimas valgusvood ja heaolu põletav taevane ja põrgu leek, mis kannab sinu Põrgu Isanda hiilguse maa keskpunktini, mille tõed suured, saladused leiavad koha meie südamesse. Ole meiega ühel meelel, kuna oleme sinu, Põrgu Vürsti teenistuses ja orjuses!"

Walter kummardus lõuna-, ida-, põhja- ja läänekaarde, käed endises asendis. Ta pilk otsis kauges punktist toetust, mil saaks eneselele tema, Leviathani võimu. Walter hüüatas kähedal häälel, saateks sagedased kõue kõminad.

,, Olen läbinud väravad, teel sinu juurde, kaasas surnud teenrid. Võta meid, õdesid ja vendi oma kaitse alla ja anna oma võimust raasukese," ta kummardus uuesti vastupäeva igasse nelja ilmakaarde ja karjus siira raevuga oma sõnu:

,, Igavesti pimedus, igavesti põrgus! Shemhamforash! Hail Satan!"

Victoria Elfrida langes põrmu, kummardus, andmaks kõledale porisele maapinnale suud ja hüüates põlvili jäädes.

,, Lilith - Põrgu Kuninganna, õnnista mind, oma õilsat tütart. Lase mulle osaks saada võimu ta armastust. Sa oled see pimedus mis valitseb ähvardavat pimedust. Lilith - Põrgu kuninganna, juhata mulle teed igavese võimu ja kire teele. Sina kes valitsed kirge, iha ja armastust, anna mulle jõudu, et neid täiel hingel nautida. Sinu viha on hävitav neild, kes sind reedavad. Nõua seda, mis kuulub sulle! Oo, Lilith - Põrgu Kuninganna."

,, Väljapoole silmapiiri ulatub sinu jõud. Ma ootasin. Jah, ma ootasin sind! See ootus näis igavene! Sa tulid mu südamesse Pimeduse Valitseja. Ole sa tervitatud! Shemhamforash! Hail Satan!" karjatas Alexandra ja laskus laskus põlvili.

See võimas piirituna näiv äikesetorm hakkas tipppunktist lahkuma. Vihma vaid tibutas. Viimane karje Pimeduse Isandale ja Põrgu Valitsejannale mis kõlas kõigi kolme suust:

,, Shemhamforash! Hail Satan! "

Walter tundis korraga võimsat energiat oma kehas. Ta tundis korra end jumalana. Pisteline valu meelehohtades oli piiratud. Ta tõstis käed ja karjus:

,, Kõnele, Leviathan!"

Hetke vältas vaikus. Vägev kõu veeres üle taevalaotuse ja kuulis Walter peas põrgulikku häält:

,, Mu väljavalitud poeg Walter William II Walk! Su hüüdeid olen ma kuulnud. Mina olen Leviathan, pimeduse prints. Ma tervitan sind. Sinu elu, mille ma sinule kinkisin, kuulub minule. See on meie leping. Mina olem andja ja olen ka võtja. Mu poeg, sinu nimi saab kuulsaks mu tõsihingeliste satanistide seas. Sinu osaks saab üks kolmest kohast mu paremal käel. Mu armastus sinu vastu, annan pärast sinu surma sinule piiritu võimu ja saad üheks põrgulike jumalate seas."

,, Mu isa, Leviathan. Ma armastan sind. Ma olen su alaline ori ja tõsihingeline satanist. Ma teenin sind ka pärast oma surma. Shemhamforash! Hail Satan!"

Walter kaotas pärast pimeduse printsiga ühendust võtmist teadvuse ja vajus porisele maapinnale.

**

Välisuks avanes. Uksel seisis Valdemar ja vangivalvur. Valvur suunas käe siseõuele ja lausus:

,, Pool tundi."

Valdemar astus siseõue. Metalne uks sulgus kõminal ja riivi klõpsatus. Ta kõndis mööda tellistest laotud seina ringiratast. Ta kõnnak oli aeglane ja mõõdetud. Vangi pilk oli pisut udune, kuid valvas. Ta peatus ja tõstis pilgu taevalaotuse poole. Ilm oli vahelduva pilvisusega, õhutemperatuur mahe. Ilm oli justkui loodud jalutuskäiguks, kuid vanglas olles ei saanud võrreldagi. Ta mõtted võtsid kohati äärmuslike suundi. Nojah, ega vangla elu lihtne olegi, kus valitsemas tugevate võim. Kui oled füüsiliselt ja vaimselt nõrk, siis jäädki teistele tugevamatele tallaaluseks. See oli võrreldav elava laibaga, kus su tunded midagi ei loe. Valdemar peatus vahetuses kauguses vanglaruumidesse viiva ukse juures. Teine värav oli väljapääs esimesse siseõue, sealt edasi vabadusse. Kui Valdemar pilgu oma kätele suunas, ilmusid ta mõtted sooritatud kuritööst, mis oli teda siia vanglasse neljaks aastaks lukustanud. Kui ta silmad sulges, ilmus talle pilt Walteri pilgust, millega ohver teda vaatas, milles oli üksainuke küsimus: miks? Ta istus kivisele pinnale, toetas selga ja pead vastu seina ja hingas värskendavat õhku.

,, Meelis. Oled sa kuulnud, et Walter, too satanist polegi surnud?"

,, Miks ei tea. Sel poisil oli roppu moodi õnne." vastas teine valvur esimesele.

Valdemar kuulis seda kahekõnet, põrutas rusikaga raevunult vastu maapinda. Ta vihkas Walterit, mõnikord isegi iseennastki, et oma veretööd hoolikamalt ei teinud. Sulgenud sügavasse mõttesse vajunult silmad ja nägi pilte, kuidas Walter ta jalge ees nuttes andestust palumas. Avanud silmad, vangutas pead, uskudes ja teades, et seda ei juhtu. Raev mis oli teda tabanud, oli sünnitanud iha nägemaks Walteri verd oma kätel ja tunda seda oma huultel ja vandus talle kättemaksu. Ent kuidas kättemaksu täide saata, kui tal polnud veel vabadusse pääsenud? See viga oli parandatav. Ta pidi vanglast põgenema, ükskõik mis hinnaga. Valdemar tõusis püsti, astus otsustaval sammul ja ilmel värava juurde.

,, Seisa! Astu väravatest eemale!" käsutas Janno, kes valvurina töötas.

,, Sunni mind kui end kõvaks tegijaks pead!"

,, Astu eemale!" kordas Janno oma käsku.

Janno oli ise parajalt üleoleva suhtumisega. See oli sõltunud sellest, et valvuritel oli vangide üle võimu, et käsutada. See oli kahetsusväärne seik. Ent vangla elu kord oligi juba julm.

,, Marks, hoia vangil silma peal, kuni ma talle kumminuiaga õpetan." lausus Janno partnerile.

Marko astus lähemale. Janno võttis vööküljest võtmekimbu, avas lukustatud värava. Ta käsi peatus kumminuial ja käsutas:

,, Astu eemale väravast, tõpranahk."

Valdemaril küpses peas plaan. Ta teeskles korrale allumist ja astus paar sammu tahapoole. Üleolev suhtumine sundis Jannot oma võimu näitama. Ta astus läbi värava, kahmas vööküljest kumminuia, viibutades seda õhus ja tungis vangile kallale, kuid Valdemar ründas head võimalust ära kasutades Jannot, väänas käed selja taha, peksis jalust maha, võttis kumminuia ja peksis Jannole seitse korda vastu pead, purustades koljut. Ta kiirustas, langenud valvuri relvavööd kahmates. Marks ründas kumminuia viibutades omakorda vangile kallale minnes, kuid Valdemar tühjendas pisargaasi pihusti, Marks kattis karjudes kätega silmad. Kaks tugevat kumminuia hoopi pähe, vaigistas teise valvuri samamoodi nagu Janno. Vabadusejanu muutis Valdemari julmaks. Ta kahmas surnuks pekstud Marksi püstoli, kahe tagavara padrunisalvedega ja jooksis väravatest välja eesõuele. Valdemar tõmbas relva vinna, sihtis ja tulistas vabadusteed piiravat kolmandat valvurit, neli lasku rinnakorvi niitis kolmadnda valvuri jalust. Vang jooksis läbi putka vanglast välja otse tänavale, mis viis paalajärve suunda. Miski ei võinud enam takistuseks saada. See kuidas oma kättemaksu täita, sõltus tema keskpärasest kavalusest. See võrdus strateegilise mänguga, mille eesmärgiks oli ohutult vabaduses olles ohvri tapmine. Ta varjus garaažide vahele. Ta piilus otse tänavale, luges aeglaselt kolmekümneni ja nägi, kuidas rohelist värvi vangla embleemidega kaubik mööda sõitis. Seni oli põgenemine talle lihtsalt möödunud, kuid see ei tähendanud, et oht veel möödas oli, eriti veel kui ta vangi vormi kandis. Arvanud õhku piisavalt puhtana olevat, astus ta tänavale tagasi. See oli totaalne riskeerimine vahele jäämisega. Teiselt tänava poolelt astus Valdemarile vastu pensionäridest abielupaar. Seisatanud tänava ristmikul, silmitsesid nad põgenikku umbusklikumalt.

,, Põgenenud vang!" hüüatas Linda.

,, Anna mobiil. Ma helistan politseisse." vastas Mati.

Seda ei saanud ega võinud Valdemar oma vabaduse nimel lubada. Ta tormas pensionäridele kallale, kahmas Lindalt käekoti ja mobiiltelefoni ja põgenes kauguses paistva põõsastiku suunas. Varjunud põõsastesse, avas ta käekoti ja raputas sisust tühjaks. Telefonist võttis aku välja ja viskas minema. Rahakotis polnud kuigi palju raha, kõigest kaks saja kroonilist. Pistnud raha tasku, kontrollis püstoli laskevalmidust ja hiilis vaikselt tänava äärde. Kui ta Paalajärve poole vaatas, nägi ta punast Volvot lähenemas. Ta jooksis ja peatus keset sõiduteed ja tulistas õhku ühe hoiatuslasu. Auto peatus. Vang sihtis relvaga naisterahvast autojuhti ja karjus:

,, Autost välja ja kohe!"

Kui keskealine naisterahvas minema tahtis sõita, avas Valdemar auto esiukse, tulistas naisele kuuli pähe, tõmbas agoonia krampides väriseva naise välja, istus autosse, sulges autoukse ja sõitis sündmuskohast Jakobsoni tänava poole. Möödus Kõsti poest, väljus Valdemar Viljandi linnast, keerates auto Tartu maanteele. Raadios mängis Raadin Uuno. Kui igav välismaine rocklugu lõppes, algasid lõunased uudised. Mees raadioajakirjanik teavitas:

" Tähtis uudis. Täna poolteist tundi tagasi, kell 13.38 põgenes Viljandi vanglast ohtlik vang. Ta kannab nime Valdemar Pihlapuu. Ta on keskmist kasvu, turske tugeva kehaehitusega, kiilaspäine. Ta on neljakümne kuue aastane. Valdemar tappis põgenemisel kolm valvurit. Kaks pensionäri nägid teda Kalda tänaval, kui põgenik keskealise naisterahvast autojuhi tappis ja röövis punase Volvo universaali, registreerimismärgiga 671 KWA. Hoiatus, põgenik on relvastavd ja väga ohtlik. Kõigil, kes on näinud Valdemar Pihlapuud, palutakse teatada politseile numbril 110. Helistajate anonüümsus on garanteeritud. Jätkame teiste uudistega." Valdemar keeras raadio verejanuliselt irvitades kinni. Nüüd kui oht kõige väiksem oli, väljus ta Oiu külast, möödus Võrtsijärvest.

11. peatükk

　

Kell näitas poolt kaheksat õhtul, kui Walter kodus õhtusöögi söömise lõpetas, asetanud määrdunud lauaserviisid kraanikaussi, laskis kraanist vee peale ning suundus esikusse. Ta istus tumbale ja hakkas tanksaapaid jalga siduma. Pannud teise tanksaapa jalga, kui Emmaline esikusse astus. Ta silmitses poega ülima murelikusega. ,, Pojake. Kuhu sa minna kavatsed?" küsis Emmaline lõpuks. ,, Ma lähen sõpradega välja. Mis sellest?" ,, Kas sa raadiot kuulasid?" ,, Ei. Kas oleksin pidanud?" ,, Valdemar Pihlapuu põgenes täna Viljandi vanglast. Hiljuti oldi teda siin, Tartus nähtud. Ma kardan, pojake su elu pärast." ,, Ema, ära karda. Ega ma üksinda välja lähe. Sõbrad tulevad ka. Pealegi oskan ennast kaitsta." püüdis Walter oma ema rahustada. ,, Ma kardan siiski."
,, Ema," sõnas Walter. Ta astus ema ette, asetas käed ta õlale, pidi pisut kummardama, et emale silma vaadata ta jätkas rahustades: ,, kuula mind. Ma lähen sõpradega. Sedasi on vähem ohtu."
Ema võttis poja embusesse. Kaisutanud pisut ning palus. ,, Luba mulle, et oled ettevaatlik. Kui märkad midagi kahtlast, helista politseisse." ,, Ma luban sulle. Ma olen ettevaatlik." Emmaline uskus oma poega alati. Ta ohkas korra raskelt. Kui Walter mineku valmis oli, kallistas ema teda korra veel ja vaatas ta lahkumist. Kui korteri välisuks kindlamalt sulgus, istus Emmaline masinlikult tumbale. Ema mure on alati tugev, ükskõik kui tõsine olukord ka poleks. See on nagu emaarmastus laste vastu, mis hoidis kaitserefleksi tugevana, et hammaste ja küüntega lapsi kaitsta. Kui emasüda rahulikuks ei jäänud, tõotas see ohtu suurt. Nii jäi Emmaline valutava südamega poja korterisse. Ükskõik, kui väga tahtis, ei kadunud tal hirm. See ei andud seni rahu või leevendunud, kui ta kiirustades koduriided linnariiete vastu vahetas, kõrged saapad jalga tõmbas, mantli ülle viskas ja korterist väljus. Jõudnud õue, jooksis ta tänavale. Raskelt nägi ta, et poeg oli juba kaugele jõudnud. Ta pühkis silmi ja ruttas annekanali poole.

... Walter jalutas aeglasel sammul. Valdemar Pihlapuu oli talle tuttavnimi, kuid ei mäletanud temast suurt midagi. Pikkamisi, kui ta mälus pilte omavahel ühendas, hakkas talle isiksus meenuma. Kui roimar vanglast põgenes, pidi selle tähendus ja põhjus midagi suurt olema. Ent mis ja kes oli selle ajendiks, mis talle kuigi palju korda ei läinud. Nagu nii nabitakse kiiresti kinni. Ta, Walter ei osanud ohtu karta, kuid see muutis ta pisut ettevaatlikumaks. Alexandra, Victoria Elfrida, Tony ja Walter kohtusid Anne kanali juures Turusillal. Nad kallistasid üksteist taas kohtumise pärast. Tervitussõnad edasi antud, suundusid nad aeglaselt, kiirustamata kesklinna poole. Oli mahe septembri õhtu. ,, Kus me peatume?" küsis Walter kõlatul häälel. ,, Teen ettepaneku Underground'i baari minna. Täna näidatakse euroopa meistrivõistlust jalgpallis." tegi Tony ettepaneku.
,, Sport ja mehed!" torises Alexandra endamisi.
,, Naised ja mood." vastas Tony iroonitsedes.
,, Ma arvasin, et seltskond tähtsam on." jätkas Alexandra. ,, Ongi. Seltsis segasem jalgpalli jälgida." ei jäänud Tony seekord vastust võlgu. ,, Kes täna siis mängivad?" küsis Victoria Elfrida,kui oli Alexandra ja Tony sõnelust vaadanud. ,, Saksamaa ja Horvaatia." vastas Tony tähtsa näoga. ,, Kus nüüd ajas end õhku täis, mehed ja sport." torises Alexandra.
,, Paha tuju sul või?" küsis Tony Alexandralt, kulme üllatunult tõstes. ,, See olgu minu asi." ei jätnud Alexandra oma kiusu. ,, Ma tean sellele rohtu." lausus Tony kavalal muigel.
,, See olgu sinu asi."
Tony astus Alexandra ette, asetas vasaku käega naisel ümber piha, paremaga tal käes kinni ja võttis aeglase valsisammu. Walter ja Victoria Elfrida naersid lõbusalt. Tõsi. Sellest piisas, et torisevat Alexandrat naerma panna. ,, Kas lähme siis Underground`i? " küsis Tony teistelt, jäädes Alexandra kõrvale seisma ja hoidis jätkuvalt tal ümbert kinni. ,, Lähme." vastas Alexandra.
Ka teised olid nöus sellega. Neli satanistist sõpra suundusidki allilma baari poole. Oli juba pimenenud. Taevas oli pilvitu ja särasid miljonid tähed. Valdemar Pihlapuu oli riideid vahetanud, kandis soni, seljas pikka paksemast riidest pikk mantel. Ta parkis auto raekoja platsi lähedale. Väljunud autost, sulges ta ukse ja toetas end kapotile. Ta süütas suitsu põlema ning uuris aeglaselt suitsetades ümbruskonda. Pirogovi platsil oli näha inimesi. Suundunud sinna, lootes Walterit seal leida. Otsinud Pirogovi platsi läbi, uurides igat meessugu, kes vähegi pikajuukseline ja blond oli. Igakord eksis ta. Astunud auto juurde, nägi ta armunud paari lähenemas. Valdemar vaatas vastu tulevaid ning küsis kui nad piisavalt lähedale jõudsid. ,, Kuulge, kas te Walter Walki tunnete?"
,, Ei." vastas noormees pead raputades.
,, Ta on hevi metali stiili, satanist, pikkade blondide juustega."
,, Ei tea. Tartus on ju hevikaid sadasid. " vastas neiu.
,, Kaduge mu silmist." kamandas Valdemar ja viskas lõpuni suitsetatud koni põõsasse. Kus kurat ta siis on? küsis Valdemar eneselt. Olukord tundus talle kui nõela heinakuhjast otsimisena. Kui ta käekella vaatas, oli aeg üheksa õhtul. Ta istus autosse, sõitis ta aeglaselt vanalinna lähistel. Ta peatas auto Rüütli tänava alguses. Ta pilk peatus ainiti raekoja platsi suunal. Suudleva paarikese kuju juures seisis Walter. Ta istus purskaevu rakmel, seljaga Rüütli tänava suunas, ohver, keda ta oli päev otsa taga otsinud, ega kavatsenud nüüd enam mitte silmist kaotada. Ta võttis kindalaekas püstoli. Kontrollinud salve ja relva kasutus valmidust, astus autost välja ja asus ohvrit jälitama. Ta lisas sammule kiirust. Väravate juurest, mille kaudu baari mindi, hüüatas. ,, Tere Walter!"
Walter seisatas, keeras end ringi ja üllatus oma vaenlast nähest. ,, Ole sa neetud, idioot, et sa mu vanglasse saatsid."
,, Arvad sa, et ma sind kardan? Sa eksid!"
vastas Walter eneseohverdava julgusega.
,, Jäta nüüd oma eluga hüvasti."
Walter vaatas roimarile kartmatult, külma pilguga otsa. Ta vaatas surmale kindlalt otsa. Ükski lihas ei tõmmelnud ta näos. ,, Nii hale oledki, et ründad mind relvitut relvaga?"
,, Pea suu. Sinu tund on tulnud." käratas Valdemar raevunult.

,, Sa tulid, et mind tappa. Ma tunnetasin seda ette. Tulista siis! Ma ei karda surra."
,, Korra sa surid, nüüd sured sa lõplikult."
,, Tulista siis!" sõnas Walter tasakaalukalt ja julgelt, suurema põlgusega. Tõesti, Waltes oli juba kora surnud ja teadis, mis tunne see on. Tal puudus hirm ja paanika. Walter jälgis kuidas roimaril käsi püstoliga ta laubale maandus. Mida enam nad üksteisele otsa vaatasid, hakkas mõrvaril käsi värisema. Walter tegi hüppe, haakus relva hoidva käe külge ja püüdis püstolt käest saada. Walter peksis küünarnukiga roimarile rinnakorvi. Kuid mis teeb tuul müürile? Walter oli kõhnunud ja polnud nii suure jõuga, kui mõrvar, kes oli lapsest saadik raskemaid talutöid. Valdemar peksis ohvri pikali. Nüüd või mitte kunagi. Ka nüüd ei tahtnud Walter alla vanduda ja püüdis laubale surutud püstoli kõrvale väänata. Valdemar röögatas raevunult ja tulistas. Walter lasi kuuldavale surmaeelse karje, ta keha siples agooniakrampides, kuni elutuna selili lebama jäi, kõri kuulist läbistatud. Mõne minuti vältel avanes Underground baari uks. Trobikond meest, sealhulgas ka Tony trügisid õuele. Nad seisatasid ja takseesisid juhtunud. Tony karjatas vihast, tormas roimari ette, kes endiselt laiba kõrval põlvili ol, peksis tugeva jala löögiga püstoli käest, mis eemale veerer, rammis Valdemari kõhuli, väänas käed seljataha ja hüüatas. ,, Tooge mulle midagi, millega saaksin ta kätest kinni siduda!"
Minuti möödudes ulatati Tonyle püksirihma, kes sellega roimari kinni sidus. Ühes koos tõsteti Valdemar püsti ja lükati kindlalt vastu seina. ,, Kutsuge politsei ja kiirabi!"
,, See on juba tehtud." vastas baaripidaja.
,, Mis juhtus? Laske meid läbi!" kostus Alexandra hüüatus. Kui olid meeste piiravast ringist vaevaga läbi murdnud, põrkus ta koletut vaatepilti nähes tagasi, Victoria Elfrida koperdas ta otsa. ,, Mu armas poeg. Ei!" kostus Emmaline karje, kes poja juurde jõudes põlvili vajus ja ta palet värisevate kätega silitas. Tony katsus Walteril pulssi, vaatas Emmalinele, Victoria Elfridale ja Alexandrale otsa ja lausus.

,, Ta pulss on nõrgenev. Mul on väga kahju." ,, Ei!" karjatas Emmaline meeleheitlikult, kummardas poja kohale ning embas teda.
Victoria Elfrida ja Alexandra põlvitasid sõbra kõrvale. Walter avas raskelt silmad. Ta vaatas emale ja sõpradele otsa ja naeratas. See oli nagu süütul lapsel. ,, Andke andeks... Emmaline, Victoria, Alexandra ja Tony ... Ande andeks."
Kõik peale Emmaline noogutasid pead. Nad mõistsid leinates, et kõik on möödas ja midagi polnud parata. ,, Mu poeg, pea vastu." anus Emmaline poja kohale kummardudes ja silitas ta nägu ja juukseid. ,, Minu süü ... andestage." anus Walter kustunud piinades kannatades.
,, Pea vastu, palun. Kuula, kiirabi tuleb juba." sõnas Emmaline hoolitsevalt. Tõesti, kauguses oli kuulda lähenevaid sireene. Walter noogutas vaevalt pead. Ta naeratas korra, pigistas kramplikult emal ja Victoria Elfridal käsi. Ema, sõbrad, võõrad pidulised ja roimar Valdemar nägid kuidas Walteri keha korraks tõmbles kuni lõdvalt lebama jäi, vajutas Tony nuttes lahkunud lapsepõlve silmalaud kinni. ,, Ei!" karjatas Emmaline südand lõhestavalt, vajus poja keha peale ja nuttis tugevalt. Tony langetas pea, Victoria Elrida kummardus kadunud Walteri kohale, andis ta huultele suud, tõusis põlvedele ja lasi Alexandral end lohutada.

Järelsõna. Saatanlik matus.

Reveli alevi kalmistul, kabeli juures oli märgata kogunemist. Oli õhtu poolik ja udu hakkas kogunema. Emmaline ja tema teine, noorem poeg Joonatan lähenesid kabelini, kus juba Tony, Alexandra ja Victoria Elfrida ootasid. Kabelist oli tunda kerget kirbet haisu. See kabel, kuhu nad sisenesid, oli väike. Altar oli asetatud seina otsa, kirst aja keset kabelit väikesele kivist laotud kõrgendikule. Leinalised kogunesid kirstu ümber täies vaikuses nagu olnuks neil keelatud rääkida. Pisut hiljem sisenes ka Alexandra, seljas musta värvi tooga. Ta peatus altari ja kirstu vahel, pilguga leinajate poole. Emmaline ja Victoria Elfrida nutsid vaikselt. Ta võttis altari kõrvalt olevalt laualt kella. Ta keeras end ühekoha peal, helistas kella igakord kui peatus neljal ilmakaarel ja lausunud. ,, Moneo contigenus ad, Infernos principes, nostri auderentus confiteri. Venite dimittunt et servus frater autem pacis in saecula. Veni! Veni! Veni! Ego te invitem!" (1.)
Alexandra, kes saatanliku preestrinnana saatanliku matust läbi viima hakkas, tõstis käed diagonaalselt üles ja hüüatas kutsuvalt. ,, Aperit Infernos altum et salutare rise nobis sorom fratri et amicos. Suggest iuvad mee guem dicas. Satanas quidem terrae priccipem. Gorgo! Mermo! Hecate! Micitian! Pluto! Mania! Yaotzin! Mantus! Marduk! Emma - O! Nergel! Wang Yen - Lo!" (2.)
kogudus kordas igat kutsutud põrgulikku jumalust. Alexandra seisis endises poosis, pilk Walteri pool ja jätkas, hääl monotoomseks muutudes. ,, Tõuske, oh sügavike deemonid ja kuulge neid tunnistusi, mis pühitsevad selle elu, kes on teie perekonnast ja ühisest verest!" Ta võttis viirukipanni altari kõrvalt laualt, puhus sõed intensiivsemalt hõõguma, puistas väikese peopesa täie pulberviirukit viirukipannile, mis magusalt suitsema hakkas. Preestrinna hüüatas. ,, Nõnda kui meie viiruk tõuseb sinuni, Põrgulik Isand, laskuvad sinu õnnistused meie peale." ning suitsutas samal ajal altaril seisvat kullast valmistatud peekrit, kummardus Baphometi pentagrammi poole. Ta sammus aeglaselt vastupäeva ümber avatud kirstu, viibutas magusalt suitsevat viirukipanni nelja ilmakaare ja Walteri poole. Lõpetanud viirukiga suitsutamist, asetanud viirukipanni lauale tagasi. Võtnud, altarilt sisse õnnistatud karika, tõstis selle kahe käega kinni hoides õhku ja hüüdis kimedalt. ,, Isand Saatan, Tule Valitseja, sinu hiilgust on täis Põrgu ja Maa!"
Sel hetkel kui preestrinna karika õhku tõstis, lõi Joonatan gongi. ,, Vaata, siin on elunektarist pilgeni joovastuskarikas. Mina, rüvetamatute elajate õde, joon ja pühitsen sisemist Musta Leeki!," preestrinna laskis karikal langeda ja tõstis hetke mõõdudes selle uuesti õhku ja hüüatas; ,, Saatan, sinu jõud on minu jõud!"
Joonud lonksu, põõrdus ta leinava koguduse poole ja pakkudes seda neile ning lausus lahkelt. ,, Jooge ja austage oma tõelist palet."
Emmaline, Victoria Elfrida, Tony ja Joonathan astusid altarile möödetud sammu lähemale. Nad jõid ja hüüdsid. ,, Minu sisimas lõõmab Must Leek. Saatan, sinu jõud on minu jõud!"
Pühitseja preestrinna pöördus näoga altari poole, tõstis karika viimast korda ja asetas selle altarile. Võtnud järjekorras mõõga, osutas sellega kutsutava printsi valduste suunas ja hüüatas. ,, In meridie autem vocatis omnipotens diaboli. Veni Domine Infernos, hospitio!"
preestrinna osutas mõõga teraviku ida valdustesse. ,, Hortor oriente magnum Lucifer! Veni, Lucifer exipio te!"
pöördunud seejärel põhja. ,, A setpentrione formidilasus Belial. Veni Rex, o civili humo te suscipiat!"
osutanud lõpuks lääne suunda. ,, Weslt dicam, false metus Leviathan! Veni, venias Alta Draco appellem!" (3.)
tõstnud mõõga kõrgele õhku ja karjatas. ,, Shemhamforash!"
,, Shemhamforash! Ole tervitatud Saatan!"
,, Shemhamforash! Ole tervitatud Saatan.!" vastas leinav kogudus hardalt.
Joonatav lõi gongi. Kõik kuulatasid, kuidas gongi kõla kabeli lae all vastu kõlas, samal ajal kui preestrinna mõõga altarile asetas. Pühitseja preestrinna jätkas matuse riitust oma hüüdega saatanale. ,, Gloria tibi fortissima Satanas, Sex in infernos superior et refandis. In nomine infernos, jag nobis et immaculata viablo sapietia. Ave Satanas plena virtute. Maledictus perversa superbia animalium. Satanas, angelus lucis usuram debit nobis nunc exercitus et finem dierum nostra vita! Shemhamforash!" (4.)
Pühitseja preestrinna kutsus kõiki leinajaid mälestusaltarile lähedale ning lausus. ,, Mittepühad vennad ja õed, need Walter William Walku paljud teod ja tema loome jäävad alatiseks meiega. Astuge ette ja võtle vastu see Walteri kingituste märk."
kui leinajad ette astusid, ulatas Alexandra igale leinajale musta küünla, mille nad altari kõrval olevast suuremast mustast küünlast põlema süütasid. Iga leinaja, kes sai oma küünla põlema pandud lausus vaikselt. ,, Olgu tervitatud Walter!" ning naasid oma kohtadele, seisatasid, hoides käes põlevaid küünlaid, mõtiskledes selle üle, kuidas see leek sümboliseerib elujõudu, mida nad kadunuga jagasid. Kui viimane leinaja oli oma kohale naasnud, jätkas pühitseja preestrinna. ,, Kallis Walter, kaua saad sina elama meie südames. Sa nautisid elu, heites enese ümber tulelõõma, mis süüas kõik, kel oli õnne olla sulle piisavalt lähedal, et tunda su kirge selle maailma naudingute vastu. Me jääme alati kalliks pidama kingitusi, mille oled sa meile ulatanud, et toonud meid lähemale sügavaile naudinguile ja kannustanud sirutuma oma saavutuste järele. Sa kandud mööda eebenmusta jõge Igavese Pimeduse embusse, et jääd igavesti meie südametesse. Me tervitame sind, meie seltsilist, sind, kes sa oled tõesti-tõesti arvatud Põrgu valitud jumaluste hulka, kes sa kõndisid Kuradi kojas elegantselt ja väeliselt."
Pühitseja preestrinna liikus Musta Leegi küünla juurde. ,, Hüva ööd, armas prints," kustutas küünla puhudes ning jätkas; ,, Sinu leek on kuhtunud, ometi lõõmab see üha heledamalt meie südameis."
,, Hüva ööd Walter." lausus leinajatest kogudus ja kustutasid puhudes oma küünlad. Need said leinajate päriseks, et tulevikus nad lahkunu kingituse üle mõelda.

Kui matused lõppesid ja leinalised kabeli juures kogunesid, kükitas Victoria Elfrida kadunud sõbra hauakääpale. Ta pilk oli ainiti hauaplaadil. Alexandra lähenes sõbranna kõrvale, kükitas, poetas parema käe ümber ta piha ning lausus. ,, Sa oled väga tubli, et vastu pidasid."
Victoria Elfrida ei vastanud, aga noogutas pead.
,, Ma ..." püüdis ta õelda, kuid sügav lein ei võimaldanud midagi õelda. ,, Sa armastasid teda. Ma tean seda, Victoria. "
,, Jah, ma armastan Walterit. Ta elas naudinguga, tahtega normaalselt elada."
Alexandra embas seepeale sõbrannat, kes ta vastu naaldus.

Lugejate kriitikad:

Jutustus,oli põnev ja päis hea.Kahjuks ei olnud mul aega igat peatükki mõttega läbi lugeda.Peatükke mõttega läbi lugedes,püüdsin ette manada teose tegevuse. Teos on väga hästi kirjutatud.Pisi kirjavead ei loe,nagu öeldakse igaüks teeb vigu olgu need siis ükskõik mis tegevusega seotud,kuid tuleb osata andestada tehtud vead. Kohati tundus nagu loeksin raamatut,kuna teos "Nauding ehk tahe normaalselt elada" oli nii fantaasiarikas ja pani kaasamõtlema. Kokkuvõtteks: Väga hea.Jätka samas vaimus.

#8, 10.01.2011 - 18:14, P-isik-e

mis ma oskan lisada, peatükke jäi väheks. sa ei maininud, et tegemist on lühijutustusega, ometi oli vaid 11 peatükki. sellest hoolimata oli päris hea. pigem oli tegemist puhtalt fantaasiateosega, kuna romantikat ei olnud peaaegu üldse, natuke seksi jms oli, aga seda jäi väheks. actionit ja põnevust oli see-eest küllaga, samuti kirjeldusi, tegelaste mõttemaailma üle arutlemist jms. ikkagi väga tubli oled. keep going ;)

#7, 21.12.2010 - 16:42, theCoolFreak

Eee.. Ma ei tea, kas see jäi mulle kahe silma vahele või mis värk oli, aga kuidas Emmaline järsku Walteri üles leidis.. Ma saan aru, et ta lahkus ka kodust peale poega, kuid kas ta siis nagu mingi jälitas teda või mida ?:D Kirjavigu oli ka mõnes kohas.. Näiteks, "purskaev" - "purskkaev", kuskil oli kirjas "ol" - "oli" .. Mõned olid veel, ma hetkel ei leia neid üles enam.. Aga vähemalt tundus tekst olevat mitu korda üle vaadatud seekord. Korralik . Sisust niipalju, et kõik oli hästi "organiseeritud", kirjeldused olid detailsed, kuid mitte liiga pikad, mis on hea, kuna liiga pikad kirjeldused teevad tavaliselt teksti päris igavaks :D Juttu oli piisavalt ja actionit ka. Müstikat oleks ma mõneti rohkem tahtnud.. Müstika all ei mõtle ma satanismiga seonduvat.. Igaljuhul.. SIsu oli huvitav ja kaasakiskuv, algus ja lõpp on paigas.. Oleks võinud olla veidi rohkem korrastatud, st et igas peatükis peaks olema nii, et kahekõne on näiteks mustas paksus kirjas, kirjastiil oleks igalpool sama.. Minu meelest olid mõned peatükid erinevalt koostatud. Üldiselt, väga õige organiseeritus ning palju uut infot satanismis kohta, lisaks veel jutt ise - vaimustav! Väga tubli oled olnud :) Kriitikast oled ka ilusti õppust võtnud, see meeldib mulle ka.

#6, 19.12.2010 - 15:08, -Bibu-

soovitan sul natuke inglise keelt juurde 6ppida, underground ei t2henda allilma, allilm v6rdub p6rguga, underground t2hendab aga lihtsalt maaalust.
seda, et Walter siiski l6puks 2ra tapetakse, ma olen aimanud juba tykk aega.
kahju, et sa seekord mul parandada ei lasknud. olid vist v2ga kannatamatu selle lisamisega.
muidu v2ga tubli oled. katsun pikem kommentaari kirjutada, kui koju j6uan, sest selle l2paka klaviatuur sakib.

#5, 19.12.2010 - 01:37, theCoolFreak

Uus jutt/raamat*

#4, 18.12.2010 - 22:23, Keinar-

Jutt on suure ja hea põhimõttega.Iseenesest ma olen igas kommentaaris juba midagi maininud ja rääkinud.Kokkuvõttega siis et jutt oli hea ja insprireerivad sõnad. Loodan et tuleb uus .

#3, 18.12.2010 - 22:23, Keinar-

Minu üldkommentaar jutust : Jutt oli tegelikult väga huvitav. Kõik osad olid omamoodi põnevad ja võib isegi öelda, et ma sain satanismi kohta targemaks. Varem ma põhimõtteliselt ei teadnud sellest midagi. Kuid olen eelmise kommenteerijaga selles mõttes nõus, et selles osas oleks võinud rohkem olla leinajate emotsioone / tundeid. Aga mul tekkis siiski üks küsimus, milllele ma siit täpset või üldse mingit vastust ei saanud. Nimelt : Miks Valdemar Pihlapuu Walterit nii väga vihkas? Kas ta oli talle nagu otseselt midagi teinud või ei meeldinud talle see, et mees oli satanist? Siiski oli jutt väga hästi kirjutatud ja väga huvitav, nagu ma vist ka alguses ütlesin. Kirjavigade kohta ütleks ma nii palju, et kõigil juhtub. (:

#2, 18.12.2010 - 17:36, viola10

Lugu oli täitsa hea. Natuke elavam oleks võinud olla. Eelviimane osa oli lihtsalt super. Viimases häirisid natuke need loitsud. Nende juurde oleks tõlget vaja olnud ja isegi siis oleks arvatavasti paremini mõjunud matuseliste mõtete ja emotsioonide kirjeldamine. Sellisel kujul jäi see nagu pisut tühjaks. Peaksid veel teksti üle lugema. Kahes kohas torkas silma nagu oleks lause lõpust sõna puudu. Ja muid väiksemaid apsakaid nagu tähtede segamini ajamine kah.

#1, 18.12.2010 - 15:24, kunksmoor1005